Loor: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
18. rida:
==Proosa==
* Sest puhas [[Tõde]] on niisugune asi, millele suudavad näkku vaadata ainult hiidsalamandrid, sellepärast jätkem rahule tähtsusetud provintslased. On ju teada, mis juhtus ujeda noorukiga, kes Saisis kardetava jumalanna loori kergitas.
** [[Herman Melville]], "[[Moby Dick]]". Tõlkinud Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 371
40. rida ⟶ 41. rida:
:"Selle üle kannatab järele mõelda," arvas Pipi. "Sest saad aru, õpetaja, ma olen justkui juba otsustanud, et hakkan suureks saades [[mereröövel|mereröövliks]]."
* [[Astrid Lindgren]], [[Pipi Pikksukk (raamat)]], rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud [[Vladimir Beekman]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk, lk 139
* Tollal ei olnud [[surm]] veel meie perekonda lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma nägu. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune [[külmus]], mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema [[matus]]eid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele [[tähelepanu]], käis venna surma tõttu leinalooriga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma [[osavõtmatus]]t ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks? (lk 11)▼
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007▼
* Jaa... see oli Karlsson! Ja ometi polnud see Karlsson, sa <!--//-->armas Mooses, mismoodi ta küll välja nägi Bettani vanades teatrirõivastes, pikas sametseelikus, mis jalge ümber lipendas, ja tüllist looridega nii ees kui taga! Kõige enam sarnanes ta pisikese rõõmsa ja reipa eidekesega. Ja see pisike reibas eideke lähenes kaljukindlalt. Väikevend vehkis meeleheitlikult, et Karlsson taipaks: ta ei tohi siia tulla. Ent Karlsson ei paistnud seda mõistvat, ta viipas ainult vastu... ja tuli ikkagi.
53. rida ⟶ 49. rida:
:"Üllas neitsi tantsib ja on nõnda rõõmus," lausus ta.
:Ning ta alustas [[tants]]u, mille taolist polnud veel kunagi näinud Väikevend ja arvatavasti ka mitte härra Peck.
:Karlsson hõljus põlvi nõtkutades mööda [[köök]]i ringi. Vahetevahel tegi ta väikesi [[hüpe|hüppeid]] ja lehvitas loore.
*
▲* Tollal ei olnud [[surm]] veel meie perekonda lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma nägu. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune [[külmus]], mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema [[matus]]eid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele [[tähelepanu]], käis venna surma tõttu leinalooriga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma [[osavõtmatus]]t ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks? (lk 11)
▲** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007
==Luule==
| |||