Maa (planeet): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
12. rida:
* Kui poleks meridiaanide võrku, kukuks maakera taevast.
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[LR]] 2/1974, lk 32
 
 
* [[Reisibüroo]] vestibüülist juhatati mind kahekümne kolmandale korrusele, [[provints]]ide osakonda. Kahjuks on see kurb, kuid ümberlükkamatu tõde. et Maa asub kosmose vähetuntud tarataguses kolkas! (lk 51)
** [[Stanisław Lem]], "Neljateistkümnes reis", tlk [[Olev Jõgi]], rmt: "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused", 2003, lk 51
 
 
17. rida ⟶ 21. rida:
:Aga siis mõtles ta, et küllap mamma juba teab, mismoodi kõik päästetud saab.
* [[Tove Jansson]], "Sabatäht", tõlkinud Elo Raukas, Tallinn: Tiritamm, 1995, lk 103
 
 
* Ennekõike jääb [[kahekümnes sajand]] meelde kui aeg, mil me hakkasime aru saama, kus me elame. "Suurel ilusal sinisel märjal [[kera]]l," võime öelda viimaste aastate teabe kohaselt. Kuid sügavuti minnes võib rääkida selle suurusjärgust, selle sinise varjunditest, [[ilu]] enese meelevaldsusest ja haprusest, sellest, kuidas vesi tegi võimalikuks elu, ja tolle keeruka, Maaks nimetatud [[ökosüsteem]]i haprast eufooriast, Maast, millel kosmosest vaadatuna pole näha ei aedu, sõjaväepiirkondi ega riigipiire. Kosmosesse tuleb saata terve hulk kunstnikke ja loodusteadlasi, fotograafe ja maalikunstnikke, kes pööravad peegli meie poole ja näitavad meile Maad kui ühtainust planeeti, ühtset organismi, mis on elav, habras, õilmitsev, sumisev, täis vaatepilte, täis kütkestavaid inimesi — kõike, mida kalliks pidada. Võib-olla ei lõpeta kodu põhjalik tundmaõppimine kõiki sõdu, <!--//-->kuid suurendab meie imetlust ja uhkustunnet. See meenutab meile, et inimlik [[kontekst]] pole pigistav nagu silmus, vaid avar nagu maailmaruum, milles meil on õnn elada. See muudab meie ettekujutust sellest, mis on lähikond. See veenab meid, et me oleme millegi pelkadest riikidest suurema ja sügavama kodanikud, et oleme Maa kodanikud, ühtaegu selle lustisõitjad ja hooldajad, kes teeksid õigesti, kui üheskoos tema probleemidega tegeleksid.Vaade kosmosest pakub meile, evolutsioonilistele maimukestele, esimest korda võimaluse ületada kosmiline tänav, seista ning silmitseda oma kodu ja seda esimest korda selgelt nähes hämmastuda. (lk 323-324)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 323-324
 
 
54. rida ⟶ 62. rida:
 
 
* Avakosmosest pärit objektid tabavad Maad pidevalt. Ometigi valitseb Maa ja selle ümbruse vahel armastuse ja vihkamise suhe. Osa sellest, mis meid ümbritseb, toob planeedile kasu, väga palju on aga sootuks surmav. Planeedi asukoht tagab õige temperatuuri; välisplaneedid juhivad kõrvale enamiku asteroididest ja komeetidest, enne kui need jõuavad Maad tabada; Kuu ja Maa vahekaugus on piisav, et stabiliseerida orbiiti ja vältida suuremaid temperatuurikõikumisi ning Päikesesüsteemi välispiirkonnad varjavad meid ohtliku kosmilise kiirguse eest. Maad tabanud meteoroidid võisid siia tuua elu arenemiseks esmavajalikke ressursse, kuid mõjutasid elu arengut planeedil ka mitte nii soodsal moel. Vähemalt üks selline objekt põhjustas miljonit aastat tagasi ränga väljasuremislaine. Kuigi tabamus pühkis minema maismaadinosaurused, sillutas see ühtlasi teed suuremate imetajate, sealhulgas inimeste endi tulekule. (lk 11)
** [[Lisa Randall]], "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017, lk 11
 
 
* Ennekõike jääb [[kahekümnes sajand]] meelde kui aeg, mil me hakkasime aru saama, kus me elame. "Suurel ilusal sinisel märjal [[kera]]l," võime öelda viimaste aastate teabe kohaselt. Kuid sügavuti minnes võib rääkida selle suurusjärgust, selle sinise varjunditest, [[ilu]] enese meelevaldsusest ja haprusest, sellest, kuidas vesi tegi võimalikuks elu, ja tolle keeruka, Maaks nimetatud [[ökosüsteem]]i haprast eufooriast, Maast, millel kosmosest vaadatuna pole näha ei aedu, sõjaväepiirkondi ega riigipiire. Kosmosesse tuleb saata terve hulk kunstnikke ja loodusteadlasi, fotograafe ja maalikunstnikke, kes pööravad peegli meie poole ja näitavad meile Maad kui ühtainust planeeti, ühtset organismi, mis on elav, habras, õilmitsev, sumisev, täis vaatepilte, täis kütkestavaid inimesi — kõike, mida kalliks pidada. Võib-olla ei lõpeta kodu põhjalik tundmaõppimine kõiki sõdu, <!--//-->kuid suurendab meie imetlust ja uhkustunnet. See meenutab meile, et inimlik [[kontekst]] pole pigistav nagu silmus, vaid avar nagu maailmaruum, milles meil on õnn elada. See muudab meie ettekujutust sellest, mis on lähikond. See veenab meid, et me oleme millegi pelkadest riikidest suurema ja sügavama kodanikud, et oleme Maa kodanikud, ühtaegu selle lustisõitjad ja hooldajad, kes teeksid õigesti, kui üheskoos tema probleemidega tegeleksid.Vaade kosmosest pakub meile, evolutsioonilistele maimukestele, esimest korda võimaluse ületada kosmiline tänav, seista ning silmitseda oma kodu ja seda esimest korda selgelt nähes hämmastuda. (lk 323-324)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
 
 
* [[Reisibüroo]] vestibüülist juhatati mind kahekümne kolmandale korrusele, [[provints]]ide osakonda. Kahjuks on see kurb, kuid ümberlükkamatu tõde. et Maa asub kosmose vähetuntud tarataguses kolkas! (lk 51)
** [[Stanisław Lem]], "Neljateistkümnes reis", tlk [[Olev Jõgi]], rmt: "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused", 2003
 
==Vaata ka==