Inimene: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
:Alati vaid meie silmad, meie kujutlusviisid; [[loodus]] teab ise, ilma meieta, mida ta tahab ja mida ta on tahtnud.
* [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[LR]] 33/1974, lk 58
* Seda, et inimene on õilsaim olend, võib järeldada kas või sellest, et ükski teine olend pole sellele vastu vaielnud.
** [[Georg Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], LR 28/1972, lk 61
12. rida ⟶ 16. rida:
:Teine küsimus, mis mind väga huvitab, on järgmine: kas mr. Heathcliff on inimene? Kui nii, kas ta on hull? Ja kui ta seda pole, kas ta on siis [[kurat]]? Ma ei hakka rääkima põhjustest, miks ma seda küsin, kuid kui sa saad, ma palun sind väga, et sa selgitaksid mulle, kellega ma olen [[abiellumine|abiellunud]] — see tähendab siis, kui sa mind vaatama tuled."
* [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 136
25. rida ⟶ 28. rida:
* [Matemaatikaõpetaja Molotov:] Nüüd te näete, missugune kaabakas on inimene. Te mõelge ometi: mina olen sotsialist, olen nii-öelda kõrgeim saavutis inimsoo tooniredelis — ma mõtlen seda matemaatilist — ja talitan nõnda; aga millega saavad siis küll toime igapäevased surelikud, spiisserid ja [[buržuid]], kui nõnda kaabaklikult heliseb inimsoo tooniredeli tipp. Pange seda tähele ja pidage meeles, sest seda läheb teil elus tarvis. See on õpetuseks. Inimene on kaabakas, pane ta või paradiisi elama. Oli juba [[Eeden]]is kaabakas. Sest mina… teate, kus mina olin? Mina kõndisin linnas ja [[Toomemägi|Toomel]] ning tuletasin ja tuletasin midagi meelde, sest ma teadsin, et mul peaks midagi meelde tulema. Nõnda kella seitsmeni, siis lõin käega, sest kaua sa ikka meelde tuletad, kui midagi meelde ei tule. Lõpuks arvad ju, et ei peagi midagi meelde tulema.
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XXII "Tõde ja õigus" II], 22. peatükk
* [Arst:] ... inimene usub, et [[õnn]] on seda suurem, mida rohkem tal on. (VIII peatükk)
* [Ants:] Inimene on juba niisuke, et valeta talle kas või kõige hullem asi ette, kohe usub, aga katsu [[tõde|tõtt]] rääkida – kahtleb, pinnib, uurib, nõuab tunnistajaid. (IX peatükk)
**
39. rida ⟶ 41. rida:
* Kui [[kaugus|kaugel]] peab olema, et inimest vaadata? /---/ Kui sellelt kõige kaugemalt Vardatähtedest, mis paistab nagu minuskel [[majuskel|majusklite]] hulgas. /---/ See peaks olema tohutu kaugel ja need peaksid olema [[jumal]]a [[silm]]ad, et näha inimest, kes ta on, mitte kellena ta paistab iseenda tipult.
** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 121
81. rida ⟶ 82. rida:
* [[Luud]] on tehtud mullast, veest ja õhust, aga [[hing]] tuvi kudrutusest, laste häältest, sinistest [[õhtu]]test ja sellest salapärasest [[energia]]st, mida inimesed üksteisest mööda minnes vahetavad.
** Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA, 2019, lk 20
| |||