Klassifitseerimine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Ilma keeleta ei saa funktsioneerida ükski ühiskondlik institutsioon. Keele kaudu toimub tegelikkuse struktureerimine ja klassifitseerimine. Iga keel aga toimib erisuguselt, sest sõnavara kaudu tunnetatakse tegelikkust üksnes sellele keelele omasel moel. Seetõttu ei tohiks õigusloomes olla sugugi ükskõik, millises keeles mõtted esialgselt sõnastatud on. Ükski mõte ei ole täpsem kui see keeleüksus, mille kaudu teda väljendataks...' |
|||
1. rida:
==Proosa==
* [[Raamatukogu|Raamatukokku]] sattus Arkaadi tööle kohe pärast [[keskkool]]i lõpetamist, [[sõjavägi|sõjaväest]] oli ta vabastatud nõrkade [[kopsud]]e pärast, nõnda oligi ta otsinud tubasemat tööd ja sattunud suurde linnaraamatukokku, ajutiselt, nagu ta ise tollal arvas. Nüüd oli möödunud seitseteist aastat ja Arkaadi töötas ikka veel raamatukogus. Tõsi, alguses oli ta pandud raamatuselgadele numbreid maalima, tema lauale kanti virnade viisi [[raamat]]uid, tema ülesandeks oli avada tiitelleht, vaadata, mis [[number]] oli sinna kirjutatud, ja kanda see siis tagakaane ülanurka. Töö ei nõudnud just palju [[mõtlemine|mõtlemist]]; siiski tuli otsustada, kas kirjutada number [[must]]a või [[valge]] tušiga, olenevalt sellest, kas raamatu kaaned olid tumedad või heledad. Alguses sai Arkaadi lohaka [[käekiri|käekirja]] pärast noomida, kuid harjus peagi ja tema kirjutatud tähed võinuksid [[lugeja]]le lausa kunstilist [[nauding]]ut pakkuda, kui keegi neid ainult vaadanud oleks. Noh, küllap keegi vaatas ka, vähemasti need neiud, kes nõudesedelite järgi raamatuid keldris otsimas käisid, aga vaevalt nemad Arkaadile mõtlesid. Nõnda maalis Arkaadi kaks aastat numbreid — ikka VA 236786 või LC 54325 —, kuni vanapiigast osakonnajuhataja emalikult käskis tal minna [[bibliograafia]]t õppima, Arkaadi kuulas sõna ja läkski, lõpetas kaugõppes, ja seejärel edutati ta täisõiguslikuks kataloogijaks. Nüüdki kanti tema lauale virnade viisi raamatuid, kuid tema [[ülesanne]] oli märksa huvitavam: ta kirjutas iga raamatu kohta kaardikese, õigemini mitu, ikka alfabeetilise ja süstemaatilise [[kataloog]]i jaoks ja mis nad kõik olid. Ei saa just öelda, et see töö oleks Arkaadit eriti õnnelikuks teinud, aga päris vastumeelt polnud see ka. Mis sa ikka oskad tahta. Pealegi sai Arkaadi aru, et sellest tööst oli paljudele inimestele kasu ja keegi pidi ju sedagi tegema. (lk 10)
* Just nõnda Arkaadi mõtles: [[rõõm]]e ja raskusi. See oli küll pisut pidulik ütlemine ja nõnda räägiti rohkem raamatutes, aga raamatutes räägiti ju tihtipeale õigustki. Kui Arkaadilt oleks küsitud, milles peituvad raamatukogutöö rõõmud ja raskused, siis poleks ta osanud korrapealt vastata. Muidugi, mõne raamatu liigitamisega oli raskusi, ja kui siis lõpuks õige lahenduse leidsid, oli rõõm ka, et kaart kataloogis õigesse lahtrisse satub ja inimesed selle järgi raamatu üles leiavad, aga tõsisteks raskusteks ei söandanud Arkaadi neid pidada. Raskused tulid ette kusagil mujal, [[polaaruurija]]tel ja [[kosmonaut]]idel ja kasvõi [[traktorist]]idel. (lk 15–16)
** [[Astrid Reinla]], "Majapidamine", rmt: Astrid Reinla, "Inimestega", 1982
* Ilma keeleta ei saa funktsioneerida ükski ühiskondlik [[institutsioon]]. Keele kaudu toimub tegelikkuse [[struktureerimine]] ja klassifitseerimine. Iga keel aga toimib erisuguselt, sest [[sõnavara]] kaudu tunnetatakse tegelikkust üksnes sellele keelele omasel moel. Seetõttu ei tohiks [[õigusloome]]s olla sugugi ükskõik, millises keeles mõtted esialgselt sõnastatud on. Ükski [[mõte]] ei ole täpsem kui see keeleüksus, mille kaudu teda väljendatakse.
** [[Els Oksaar]], "Seaduskeele probleeme Saksamaal", [https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:15278 Õiguskeel 1/2002], lk 4-8
| |||