Mina: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
13. rida:
* Tema "tõeline mina" vahtis mulle vastu ta raamatute kaantelt, fotodelt, mis kujutasid nooremat, tõsisemat meest, "paljutõotavat" noort inimest. Tema "tõeline mina" välgatas mulle ühel õhtul New Yorgis, mil üks ta nõbudest mulle ütles: "Me oleme alati hästi läbi saanud. Oleme üheealised, kuid temas on ikka peitunud mingi [[tühjus]], ning see on kurjast. Ta vaimustub igaühest, kes talle teele ette satub. Inimesed vaimustavad teda. Ta jätab nad kohkudes maha, kohtab aga varsti kedagi teist ja vaimustub uuesti, ta {{Sõrendus|täitub}}, nagu [[õhupall]] gaasiga. Alati asub temas kellegi teise vaim, nii et kui ma teda kohtan, võin juba viie minuti pärast öelda, mis liiki inimesega tal seekord tegemist on — lootustandva või lootusetuga." (lk 16)
** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26
 
 
* "Kas teil sõbratar on?" uuris naine ja tõstis klaasi.
:"Jah."
:"Kas ta teab, kes te tegelikult olete?"
:"Jah. Ma korrutan seda talle kogu aeg."
:"Nii et ta ei usu, mis? Jah, armunud naine muutub selliseks," õhkas proua Pillav.
:"Ma arvan, et tegelikult see lihtsalt ei häiri teda. Ta ei ole tavaline tüdruk."
:"Aa, ja ta näeb teie sisemist mina? Või vahest seda hoolega vormitud sisemist mina, mida te just teistele leidmiseks käepärast hoiate? Teiesugused...” proua Pillav vakatas korraks ja parandas: „... meiesugused hoiavad alati vähemalt ühe sisemise mina uudishimulikele näitamiseks, kas pole?"
* [[Terry Pratchett]], "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010, lk 47