Põgusus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
20. rida:
 
==Proosa==
* Oo [[tühisus]]! Oo efemeersus! Oo, mannetuim ja häbiväärseim [[aeg]] minu rahva [[elu]]s, aeg päevatõusust poodide avamiseni! (lk 9)
** [[Venedikt Jerofejev]], "Moskva-Petuški". Tõlkinud [[Ott Arder]]. Tänapäev, 1999
 
 
* Kaduvus. - Kohutav on tajuda, kuidas kõik, mis meil on, kaob.
** [[Blaise Pascal]], "Mõtted" 212/757. Tõlkinud [[Kristiina Ross]]. Logos ja Hortus Litterarum, 1998, lk 124
 
 
33. rida ⟶ 30. rida:
 
 
* Läksime [[hoone]]sse, mis oli just selle näituse tarvis püsti löödud. Prantsusmaal lüüakse kõiksugu asjad ikka ainult kindlaks päevaks või mõneks päevaks püsti ja võetakse siis jälle maha. Gertrude Steini vanem vend räägib ikka, et kroonilise töö ja puuduva [[tööpuudus]]e [[saladus]] Prantsusmaal seletub inimeste hulgaga, kes kõik tegelevad ajutiste hoonete püstitamise ja lammutamisega. [[Inimloomus]] on Prantsusmaal sedavõrd püsiv, et võidakse endale lubada ükskõik kui ajutisi hooneid. (lk 18-19)
** [[Gertrude Stein]], "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008, lk 18-19
 
 
* Kõik, mis pole naeruväärne, on kaduv. Kui peaksin andma mööduvuse definitsiooni, ütleksin, et mööduv on igasugune "laitmatu" asi, iga hästi väljendatud ja hoolikalt piiritletud mõte, kõik, mis on ratsionaalne ja õigustatud.
* [[Näitekunst]]i võlu seisneb selles, et see sünnib otse [[publik]]u silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult [[mälestus]]. Jäävad ainult [[mulje]]d ja [[arvustus|retsensioonid]], ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)
** [[Mircea Eliade]], "Üleskutse olla naeruväärne" kogus "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 9-10
** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
 
 
* [[Näitekunst]]i võlu seisneb selles, et see sünnib otse [[publik]]u silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult [[mälestus]]. Jäävad ainult [[mulje]]d ja [[arvustus|retsensioonid]], ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)
** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 16
 
 
* Oo [[tühisus]]! Oo efemeersus! Oo, mannetuim ja häbiväärseim [[aeg]] minu rahva [[elu]]s, aeg päevatõusust poodide avamiseni! (lk 9)
** [[Venedikt Jerofejev]], "Moskva-Petuški". Tõlkinud [[Ott Arder]]. Tänapäev, 1999, lk 9
 
 
46. rida ⟶ 51. rida:
 
 
* [[Noorus]] on nagu [[suvi]], ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb — ja äkki on möödas. Üksainus tabamatu [[viiv]]. (lk 109)
* ... kõik [[monument|monumendid]] on naeruväärselt ajutised [[Luule]] enda [[igavik]]u kõrval. Mitte et neid või teisi värsse tingimata mäletataks veel sajandite pärast (ja mis igavik need sajandidki on!), aga igavik on neis sees kohe, algusest peale, nüüd ja praegu.
** [[TõnuNasta ÕnnepaluPino]], "LõpmatusKopliperasoos (esimeneon kevad)rahapada". EKSA, 20191989, lk 104109
 
 
55. rida ⟶ 60. rida:
 
 
* ... kõik [[monument|monumendid]] on naeruväärselt ajutised [[Luule]] enda [[igavik]]u kõrval. Mitte et neid või teisi värsse tingimata mäletataks veel sajandite pärast (ja mis igavik need sajandidki on!), aga igavik on neis sees kohe, algusest peale, nüüd ja praegu.
* Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas [[muutus]]ed toimuvad. Aja kaduvuses on midagi [[hirm]]utavat ja [[aukartus]]t äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks [[Motivatsioon|motiveerijaks]]. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka [[hinnang]]uid ja [[väärtus]]i. Aeg annab hinnangu esemetele, ka [[kunstiteos]]tele. [[Aeg]] muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute [[kaup]]ade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 104
** [[Erki Kasemets]], intervjuu: Peep Ehasalu, [https://kultuur.err.ee/1608354536/kunstnik-erki-kasemets-uksiku-asja-habrast-ilu-ma-ei-marka "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka"], ERR, 30.09.2021
 
 
* Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas [[muutus]]ed toimuvad. Aja kaduvuses on midagi [[hirm]]utavat ja [[aukartus]]t äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks [[Motivatsioon|motiveerijaks]]. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka [[hinnang]]uid ja [[väärtus]]i. Aeg annab hinnangu esemetele, ka [[kunstiteos]]tele. [[Aeg]] muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute [[kaup]]ade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.
* [[Noorus]] on nagu [[suvi]], ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb — ja äkki on möödas. Üksainus tabamatu [[viiv]]. (lk 109)
** [[Erki Kasemets]], intervjuu: Peep Ehasalu, [https://kultuur.err.ee/1608354536/kunstnik-erki-kasemets-uksiku-asja-habrast-ilu-ma-ei-marka "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka"], ERR, 30.09.2021
** [[Nasta Pino]], "Kopliperasoos on rahapada", 1989
 
==Luule==