Kastekann: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Jenny_Montigny_-_The_Gardener.jpg|pisi|Jenny Montigny (1875-1937), "Aednik", ''s.d.'']]

* Kui [[aednik]] kastab iiskannuga, siis loendab ta kannutäisi nagu autosõitja kilomeetreid. "Uuh!" kuulutab ta rekordimehe uhkusega[[uhkus]]ega. "Täna tirisin nelikümmend viis täit vett." Kui te teaksite, mis [[nauding]] see on, kui külm [[vesi]] voolab ja vuliseb mööda tuhkkuiva maad, kui ta [[õhtu]] eel sädeleb ja sätendab ohtrast piserdamisest raskunud [[õis|õitel]] ja lehtedel[[leht]]edel, kui siis kogu aed laseb kuuldavale niiske kergendusohke, otsekui ohkaks janust[[janu]]st vaevatud teekäija. — "Оо-eh!" hüüatab teekäija, pühkides vurrudelt vahtu[[vaht]]u. "Oli see aga koletu janu. Peremees, veel üks kann!" Ja aednik läheb jooksujalu selle juulikuu[[juuli]]kuu janu vastu veel ühte kannu tooma.

* [[Hiinalinn]]as võibki kohata kõike, mida mujalt ei leia, olgu selleks siis linnafestivali raames loodud installatsioonid või [[tuvi]]kasvandus kõrvalkuuri katusel[[katus]]el, nii et kunstiobjekt lagunenud puitaia taga tundub üleüldises [[sürreaalsus]]es isegi loogilisena.

:[[Kunstnik]]u enda sõnul suhtusid kohalikud uude veidrasse [[naaber|naabrisse]] sõbralikult ja tõid talle objekti valmistamise käigus isegi aiasaadusi. Selline ongi [[aed|aiamaade]] rahumeelne [[tegelikkus]]: kõik toimetavad omaette ja aitavad üksteist, kes kastekannu, kes [[haamer|haamri]] ja kes [[kurk|kurgi]]-[[tomat]]iga. Ning mõni avitab teisi [[kunst]]iga.