Kirikuõpetaja: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ahti-Saku (arutelu | kaastöö)
Link
 
3. rida:
==Proosa==
 
* [Minategelase unenägu:] Me jõudsime [[kabel]]i juurde. Ma olen sellest ilmsi oma [[jalutuskäik]]udel paar-kolm korda mööda läinud. Kabel asetseb kahe mäe vahel kõrgel orus. [[Org]] on [[soo]] lähedal; räägitakse, et niiske turbamuld säilitab hästi selle põue sängitatud surnukehasid. [[Katus]] on seni tervena hoitud, aga et [[vaimulik]]u aastapalk on ainult kakskümmend naela pluss [[maja]], kus on kaks tuba, mille vahesein ähvardab varsti kokku variseda, siis ei võta ükski vaimulik endale kirikuõpetaja kohustusi, eriti kui talle kogu aeg teada antakse, et [[kogudus]] laseb tal pigem nälgida, kui et suurendab tema [[sissetulek]]ut kas või ühe penni võrra oma taskust. (lk 25)
** [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 25
 
 
30. rida:
 
* Kahekümne minuti pärast paiskus pendeluks lahti ja [[reverend]] Marianne Maculyea sisenes hoogsal sammul. Marianne oli pooleldi mehhiklanna ja pooleldi iirlanna. Kõigi üllatuseks oli Marianne range katoliikliku kasvatuse kiuste hakanud tõsimeelseks metodistiks. Bisbeest pärit tüdruk oli läinud California kolledžisse [[mikrobioloogia]]t õppima. Mitu aastat hiljem tuli ta ordineeritud metodisti kirikuõpetajana tagasi. Tema [[koduperemees|koduperemehest]] abikaasa Jeff Daniels küpsetas ise leiba, hoidis kirikla uskumatult puhta ega söandanud Mariannele vihjatagi, et nad võiksid ka ühist [[perekonnanimi|perekonnanime]] kanda.
:Niisugune ebatavaline elukorraldus oli Bisbee vanade kommetega harjunud elanike meelest kahtlasevõitu. Võiks koguni öelda, et seda peeti [[skandaal]]seks. (lk 47)
* [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 47
 
 
47. rida:
 
 
* Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. [[Muld|Mulla]] sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid [[bakter]]id ja [[uss]]ikesed nende [[keha]]sid järasid. Ma <!--//-->tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin kirikuõpetajal seda asja endale päris põhjalikult [[Seletamine|seletada]] lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti [[paradiis|taevas]] ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis [[ausõna]]! (lk 25-26)
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 25-26