Kristlus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
3. rida:
==Proosa==
* Ristiusul on kolmekordne kuju. Üks on religiooni sigituselement — rõõm kogu religioonist. Teine on vahendus üldse — usk kõige maapealse üldisesse võimesse olla igavese elu vein ja leib. Kolmas on usk Kristusse, tema emasse ja pühakutesse. Valige, milline tahate, valige kõik kolm, see on ükskõik, nõnda te saate kristlasteks ja ainsa, igavese, väljendamatult õnneliku koguduse liikmeiks.
** [[Novalis]], "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), tlk Toomas Rosin, Akadeemia nr 10/1997, lk 2083
* [Köster:] Väiksed ja rammetud olite siis, kui teid eluteele saatsin, tugevatena ja elujõulistena tulite mind vaatama, mind, oma vana kooli[[õpetaja]]t, kelle pea vaheajal on halliks läinud ja kelle elupäikene alla hakkab vajuma. Ma tänan teid südamest, et te ei unustanud oma usuõpetajat, kes teile küll vahel võib-olla valjum oli kui tarvis, kes teile aga siiski ainult head soovis ja teist õigeid ja ausaid inimesi püüdis kasvatada, nagu seda nõuab meie püha [[ristiusk]]. Rõõmustan ja tänan Loojat, kes on lasknud neid seemneterakesi, mis mina teie südametesse külvasin, tärgata, kasvada ja vilja kanda."
** [[Oskar Luts]], "Suvi", 1987, lk 98
23. rida ⟶ 28. rida:
* Mingis mõttes on muidugi kõik mõistlikud [[idee]]d piiratud. Nad ei saa olla endast suuremad. Kristlase mõttemaailm on piiratud, just nagu ateistilgi. Ta ei saa mõelda, et kristlus on võlts ja olla jätkuvalt kristlane, ning ateist ei saa ateismi võltsiks pidada ja ateistiks jääda. ("Maniakk", lk 26)
* XIX sajandil ei lakanud inimesed [[Jeesus|Kristuse]] ülestõusmisse uskumast mitte sellepärast, et liberaalne kristlus lubas neil selles kahelda, vaid sellepärast, et ülirange [[materialism]] ei lubanud neil seda uskuda. ("Õige usu romantika"), lk 168-169
** [[Gilbert Keith Chesterton]], rmt: "Õigest usust", tlk Tiia Rinne, Kuldsulg, 2011
* See oli usu [[kriis]], mis tabas neid mõtlejaid, kes ei suutnud lepitada [[teadus]]e [[areng]]ut traditsioonilise kristliku [[ilmutus]]ega. [[Usk]] ja [[mõistus]] paistsid lohutumalt tülis olevat, kui just usule mõnd uut [[valem]]it ei leita. Seda valemit asus otsima rühm [[filosoof]]e, kes ei suutnud enam aktsepteerida [[ilmutatud religioon]]i ega tunnistada mingeid transtsendentaalseid juhtmõtteid, saamata siiski läbi ka ilma nendeta. Nii sai alguse kristliku õpetuse ilmutatud elementide mahanülgimise ja [[eetika|eetiliste]] põhimõtete kui tõelise [[religioon]]i keskse tuuma nende asemele upitamise tänini kestev [[protsess]]. (lk 58)▼
* Ja mul oli raske kujutella, et ma praegu kõndisin paigal, kus kord oli kogu maailma valitsetud, kus [[Cicero]] oli kõnelnud ja [[Julius Caesar]] äraandjate noahoopidest surnud. Nüüd oli isegi Kapitoolium talle selja pööranud ja vaatas üle [[jõgi|jõe]], kus kerkis Püha Peetruse kiriku kuppel. Rist, mille vastu isegi filosoof-keiser [[Marcus Aurelius]] oli võidelnud, unustades meelega kõik oma kõrged [[idee]]d, oli lõpuks siiski võitnud. (13. mai)▼
* [[Kontrast]] sisemise [[tahe|tahte]] ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale [[judaism]]i ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku [[tardumus]] talumatuks ning kutsub esile uusi [[revolutsioon]]e. (lk 128)▼
** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975▼
* [[Protestantism]]i pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse [[vorm]]i kalduvuse suhtes tarduda ja [[usutunne]]t asendada. Üks laine reformeeritud [[jutlustaja]]id teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt [[variser]]i ja [[tölner]]i [[tähendamissõna]] ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks [[tõde]]dele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)▼
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015▼
* Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa. Motiiv on iseenesest uusplatooniline, aga kristlus tugevdas seda jõuliselt. Kuigi kindlasti on neid, kes näevad siin hoopis gnostitsismi.▼
** [[Marju Lepajõe]] ([http://kultuur.err.ee/638790/marju-lepajoe-ja-toomas-haugi-vestlus-inimese-vertikaalist "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist"] ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017)▼
* Ja äkilises äratundmises nägi Charles kristluse õiget mõtet: seda barbaarset kuju mitte kummardada, mitte kõrgel hoida, ja seda otsese kasusaamise - [[patt]]ude [[andeksand]]mise lootuses, vaid jõuda maailmani, kus too mees võiks ristilt maha astuda, kus teda võidaks näha mitte surmaagooniast moondunud näoga, vaid rahuliku naeratusega võidu pärast, mis on saavutatud elavate meeste ja naiste poolt ning nende südames.<br />/.../<br />Charles kõndis aeglaselt löövi tagasi, pöörates ükskõiksele nikerdatud puukujule selja. Kuid mitte [[Jeesus]]ele.
** [[John Fowles]], "[[Prantsuse leitnandi tüdruk]]"
43. rida ⟶ 47. rida:
* [Liselotte Vitzlipützli:] Oh seda ristiusku! Ka siis, kui keegi vannub, et ta sellesse ei usu, on tal lihas ja luus tuhat viissada aastat kristlust, mis lõid meie maailma, ja ta tahab näidata, et võib olla kristlane ilma Kristuseta. Säärased on kõige hullemad: nad on [[dogma]] järgi karmid ilma [[müüt]]ide luulelise [[ilu]]ta. (lk 226)
** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]", tlk [[Mati Soomre]], 1990
▲* Ja mul oli raske kujutella, et ma praegu kõndisin paigal, kus kord oli kogu maailma valitsetud, kus [[Cicero]] oli kõnelnud ja [[Julius Caesar]] äraandjate noahoopidest surnud. Nüüd oli isegi Kapitoolium talle selja pööranud ja vaatas üle [[jõgi|jõe]], kus kerkis Püha Peetruse kiriku kuppel. Rist, mille vastu isegi filosoof-keiser [[Marcus Aurelius]] oli võidelnud, unustades meelega kõik oma kõrged [[idee]]d, oli lõpuks siiski võitnud. (13. mai)
▲** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975
53. rida ⟶ 61. rida:
▲* Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa. Motiiv on iseenesest uusplatooniline, aga kristlus tugevdas seda jõuliselt. Kuigi kindlasti on neid, kes näevad siin hoopis gnostitsismi.
▲* See oli usu [[kriis]], mis tabas neid mõtlejaid, kes ei suutnud lepitada [[teadus]]e [[areng]]ut traditsioonilise kristliku [[ilmutus]]ega. [[Usk]] ja [[mõistus]] paistsid lohutumalt tülis olevat, kui just usule mõnd uut [[valem]]it ei leita. Seda valemit asus otsima rühm [[filosoof]]e, kes ei suutnud enam aktsepteerida [[ilmutatud religioon]]i ega tunnistada mingeid transtsendentaalseid juhtmõtteid, saamata siiski läbi ka ilma nendeta. Nii sai alguse kristliku õpetuse ilmutatud elementide mahanülgimise ja [[eetika|eetiliste]] põhimõtete kui tõelise [[religioon]]i keskse tuuma nende asemele upitamise tänini kestev [[protsess]]. (lk 58)
▲** [[Marju Lepajõe]] ([http://kultuur.err.ee/638790/marju-lepajoe-ja-toomas-haugi-vestlus-inimese-vertikaalist "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist"] ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017)
▲* [[Kontrast]] sisemise [[tahe|tahte]] ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale [[judaism]]i ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku [[tardumus]] talumatuks ning kutsub esile uusi [[revolutsioon]]e. (lk 128)
▲* [[Protestantism]]i pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse [[vorm]]i kalduvuse suhtes tarduda ja [[usutunne]]t asendada. Üks laine reformeeritud [[jutlustaja]]id teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt [[variser]]i ja [[tölner]]i [[tähendamissõna]] ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks [[tõde]]dele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)
▲** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
==Film==
| |||