Kultuurielu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Igasugune kultuur elab paljususest. Ka väikeses Eestis on see nii hinnatav, kui toimub midagi ka väiksemates kohtades. Näiteks kasvõi Pärnu orkester. Kultuurielu on siis, kui ka väiksemates kohtades on elu. Mitte et metropol ja provints, ühes on, teises pole. Kultuurielu olemus on, et ta juhtub siin, täna ja praegu, aga mitte kuskil kõrgel ja üleval. ** Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale koha...' |
|||
1. rida:
==Proosa==
* Anti-intellektuaalsuse paine on läbi meie poliitilise ja kultuurielu siuglev pidev motiiv, mida toidab valearusaam, just nagu tähendaks [[demokraatia]] seda, et "minu [[rumalus]] on samavõrd hea kui sinu [[teadmine]]".
** {{halliga|There is a cult of ignorance in the United States, and there always has been. The strain of anti-intellectualism has been a constant thread winding its way through our political and cultural life, nurtured by the false notion that democracy means that "my ignorance is just as good as your knowledge.}}
** [[Isaac Asimov]], [http://media.aphelis.net/wp-content/uploads/2012/04/ASIMOV_1980_Cult_of_Ignorance.pdf A Cult of Ignorance], Newsweek, 21. jaanuar 1980
* Maailmasündmuste keerises kerkinud võimalus omariikluseks toetus alusele, mille loomises olid osalised olnud needsamad inimesed, kes asusid nüüd üles ehitama riiki. Kõik oli teada ja tuttav. Seetõttu algas ülesehitustöö peaaegu igas vallas kohe tegelike ja eluliste küsimuste lahendamisest. Kultuuris ja hariduses tähendas see eelkõige peremeheta ja hooletusse jäetud kultuuriväärtusega /155-156/ esemete, kunstiteoste ja raamatute kogumist, registreerimist ja nende kaitsmist. 1919. aasta algusest sai see suur töö maakonna koolivalitsuste ülesandeks. Koolivalitsused oskasid kultuuripärandi kogumisele ja registreerimisele lisaks eraisikutest vabatahtlikele kaasata nii koole kui ka koolilapsi. 1919. aasta aprillis loodi kogu töö paremaks ja süstemaatilisemaks korraldamiseks ning ühtlustamiseks haridusministeeriumi kunstiosakonna juurde kaks kunstikaitse toimkonda, Põhja-Eesti oma keskusega Tallinnas ja Lõuna-Eesti toimkond keskusega Tartus. Kultuuriväärtuste sihikindel ja korraldatud päästmine oli ühtlasi Eesti kultuurielu sihtide seadmine: kõik uus pidi kerkima kord olnule, seda arendama, kasvatama, laiendama, uuesti ja teisiti tõlgendama, aga mitte sellest mööda minema ega seda eitama. (lk 155-156)
** [[Krista Aru]], "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158
* Igasugune [[kultuur]] elab [[paljusus]]est. Ka väikeses Eestis on see nii hinnatav, kui toimub midagi ka väiksemates kohtades. Näiteks kasvõi [[Pärnu]] [[orkester]]. Kultuurielu on siis, kui ka väiksemates kohtades on elu. Mitte et [[metropol]] ja [[provints]], ühes on, teises pole. Kultuurielu olemus on, et ta juhtub siin, täna ja praegu, aga mitte kuskil kõrgel ja üleval.
** [[Kalle Randalu]], intervjuu: [[Janar Ala]], "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18
| |||