Rahvakunst: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub Märgis: Käsitsi tühistamine |
|||
25. rida:
* On huvitav tähele panna, missugune kunstistiil, missugune ajalooline ajajärk kõige kestvamalt mingi maa rahvakunstis jälgi on jätnud. Islandis elab veel praegu puhas romaani stiil. Mõningas Saksamaa osas on usupuhastuse ajajärk nähtavasti kõige iseteadlikuma, jõukama talupojaseisuse leidnud, kelle renessansistiil pärastistele, vaesenevatele põlvedele eeskujulikuks, ideaalseks jäi. Rootsimaal on ainuvalitsus rõõmsa, kerge rokokoo, 18. aastasaja lõpu kunstistiili käes. (lk 172)
* Helmi Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013
* Võrrelgem aga rahvakunstiteoseid; olgu need mis tahes ajastust, kogutud mis tahes mandrilt, on neil ühised tunnused, mida märkab igaüks. See sarnasus johtub {{Sõrendus|üleloomulikkusest}}, mis on olemas igas folkloorses teoses. Ühiselu, mis loob folkloori — ehkki teos valmib alati üksikisiku käe läbi, kes oskab seda kollektiivset emotsiooni konkretiseerida —, kannab endas teatud verbaalsete vormide, rütmide, dünaamiliste skeemide maagiat. Rahvalooming on inimlikust (kuid mitte individuaalsest) alateadvusest lahutamatu protsess. "Haritud" looming aga rebib end sellest rahutust maagiast lahti, väljendab isiklikku maailmanägemist, ise tajutud emotsiooni, mis ei ole osa terve kogukonna emotsioonidest.
** [[Mircea Eliade]], "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 68
32. rida ⟶ 36. rida:
* Lisaks kõigile eespool mainitud vaipadele tekkisid XX saj. alguses Eesti külades tikitud vaibad [[Heegeldamine|heegeldatud]] alusel ja [[vöö]]dest kokkuõmmeldud vaibad, mis oma olemuselt on rahvakunsti [[langus]]tunnuste ning väikekodanliku linnamaitse mõju avaldusvorme. (lk 43)
* Käesoleva sajandi kahekümnendatest aastatest peale võttis linnas arenev [[tarbekunst]] juhtiva positsiooni enda kätte. Ta tugevnes järkjärgult seoses vastavate õppeasutuste tööga ja professionaalsete kangrute kaadri kasvuga. Ometi ei ununenud sajandite vältel kujunenud eesti rahvakunsti kaunid traditsioonid. Eesti rahvakunsti populariseerimine linnakunstis algas juba sajandivahetusel, kuid kandis esimesi tüsedamaid tulemusi vaibakudumises alates kolmekümnendatest aastatest. Ka tänapäeva Nõukogude Eesti tekstiilikunstnikele on muistsed rahvavaibad jäänud alatiseks suurepäraseks eeskujuks, omamoodi maitse ja meisterlikkuse kooliks, mistõttu võime tänapäeva uusloomingut vaadelda kui rahvakunsti traditsioonide otsest jätkamist. (lk 44)
** [[Helene Kuma]], "Eesti rahvavaibad", 1976
| |||