Võhumõõk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
166. rida:
 
 
* Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset [[saatus]]t ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud [[täpsus]]e ja [[kergus]]ega? Kas inimese mõtted ja [[tunded]] kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi — iirislikult? (lk 42)
** [[Uku Masing]], "Mälestusi taimedest". Tartu: Ilmamaa 1996, lk 3142
 
 
 
* Tiigi ääres peatas mind mingi imelik lõhn, natuke nagu higi- või ihulõhn, mis paistis tulevat heledate, mulle tundmatute lillede kogumikust. Lähemal vaatlusel ja sildi lugemisel osutusid need iiristeks (''Iris aff. bucharica'', pärit Sise-Aasiast). Tõepoolest, need lõhnasidki nii, korraga meeldivalt ja ebameeldivalt, sealjuures mitte kuigi tugevasti. Nende kroonlehtede värvus oli peaaegu valge, aga õrnalt sinakas, emakasuudme juurest oli alumine "huul" kaetud kollaste udemetega. Kokkuvõttes jätsid nad väga peene mulje ja tuletasid meelde seda vana Prantsuse kuninga lippu, mis oli teatavasti valge, kaunistatud kuldsete "liiliaõitega” (''fleurs de lis'', vanasti ''fleurs de lys''), mis
tegelikult on iiriseõied.
** [[Emil Tode]], "Raadio", 2002, lk 71