Võhumõõk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
36. rida:
</poem>
* [[William Shakespeare]], "Talvemuinasjutt", IV vaatus, 3. stseen. Tõlkinud Georg Meri. Kogutud teosed, VII köide. Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 275
 
 
 
 
53. rida ⟶ 51. rida:
</poem>
* [[Edmund Spenser]], "Karjuse kalender. Aprill". Tõlkinud [[Paul-Eerik Rummo]]. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 161
 
 
 
 
64. rida ⟶ 60. rida:
</poem>
* [[Marie Under]], "Hilissuvi" 1 kogus [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:198428/120201/chapter/53 "Sonetid"], lk 53
 
 
 
83. rida ⟶ 78. rida:
[[Jumal]]a silmad vaatavad inimese [[õis|õit]].
</poem>
* [[Katri Vala]], "Lennukile"., Tõlkinudtlk [[Debora Vaarandi]]., Rmtrmt: "Sinine rohtaed". Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 127
 
 
117. rida ⟶ 112. rida:
</poem>
* [[Jaan Kaplinski]], "*** Iga kullerkupu", rmt: "Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 267
 
 
 
<poem>
Kogu mu [[keha]] Su järgi.
Võhumõõk lõikav kaitset,
soolane leevendust.
Seda nii veidrat maitset[[maitse]]t
keegi ei leia sust.
</poem>
* [[Doris Kareva]], "Juulikuu klaasvalgus" kogus "Salateadvus" (1983)
 
 
 
139. rida ⟶ 132. rida:
</poem>
* [[Hasso Krull]], "* Nende kuivanud iiriste järel" kogus "Pihlakate meri" (1988), lk 68
 
 
 
169. rida ⟶ 161. rida:
* Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset [[saatus]]t ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud [[täpsus]]e ja [[kergus]]ega? Kas inimese mõtted ja [[tunded]] kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi — iirislikult?
** [[Uku Masing]], "Mälestusi taimedest". Tartu: Ilmamaa 1996, lk 42