Hani: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
25. rida:
<poem>
Õieli [[kael]] ja punakad lestjalad takatsi sirgus,
nii nemad ujuvad üleval öösise
kustuva
Aeg-ajalt sirguvat hahkjate
saadab taevases sõus kõlajas, kaikuja hääl.
Kaaslane kaaslasi kutsub ja häälitseb kurgusel toonil
üleval pilvisel teel, kust läheb sajane [[lend]].
/---/
Otsegu öösised [[varjud]], mis hõljuvad
viirgab hanede salk öösiste
täites valjude häältega sinava taevase kummi,
kust kõlab igatsev hääl, alane pilvisel teel.
Ei pea rändajid põhjalast vilusast lõunamaa poole
öösine [[saar]] ega laid, vagune söödamaa paik,
kuhu nad pehmele
uinudes lüheda [[öö]], tiiva all kollakas [[nokk]].
Edasi hõljuvad öösised lendajad tähtede valges,
silmades igatsev loit, öövalust hingeldav rind,
heledid kaelu sirutes ehava valguse järge,
millist veel õhkub päev, viimase palangu [[tuhk]].
/---/
</poem>
63. rida:
<poem>
Metshaned, rasvas, rasked nagu
ja päris kodustena kohmakad
- need lendasid ehtsõdurlikus rivis
ja merest rohkem armastasid maad:
niipea kui pimenes, nad tegid tiiru
ja [[oder|odrapõllul]] pugud pungi sõid.
Kuid valge hakul nende võimsaist tiivust
õhk korraks nõrgalt kohisema lõi.
Koos
Metshaned läksid - hallad aga jäid.
Ja päevad päikesest jäid päris ilma,
kui
</poem>
* Juhan Smuul, "Tormipoeg", rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 184
81. rida:
<poem>
Oli vilju, varje — valgeid [[ülane|ülaseid]]
või värve mürgiseid mu saatuslikus söögis,
ja kui haned lennuks unelesid kõrgeid teid,
104. rida:
Me teame,
kõik algas hanedest,
kes päästsid [[Rooma]]
ning [[sulg]]edest ja [[sulepea]]st.
Nüüd suleaeg on suletud
| |||