Martin Eden: erinevus redaktsioonide vahel

* Ta sammus õlgu[[õlg]]u kõigutades kaaslase kannul, [[jalad]] tahtmatult harkis, nagu oleks siledat põrandat[[põrand]]at õõtsutanud merelainemere[[laine]]. Avarad ruumid näisid liiga kitsukesed ta taaruva kõnnaku[[kõnnak]]u jaoks ning ta kartis, et uksepiidad ta laiadele õlgadele ette jäävad või et ta iluasjakesed madalalt kaminasimsilt maha pühib. Kartlikult loovis ta mitmesuguste esemete vahel, suurendades nõnda kokkupõrkeohtu, mis tegelikult oli olemas üksnes ta enda kujutluses. TiibklaveriTiib[[klaver]]i ja raamatuid[[raamat]]uid täis kuhjatud laua vahelt oleks [[kuus]] meest kõrvuti läbi mahtunud, tema aga lähenes sellele kohale hirmujudinaga. Jõulised käsivarred ripnesid lõdvalt külgedel. Ta ei osanud oma kätega midagi peale hakata ja kui ta ärevil kujutluses viirastus oht, et võib [[küünarnukk|küünarnukiga]] laualt kergesti raamatuvirna ümber tõugata, rapsas ta kõrvale nagu ehmunud [[hobune]] ning oleks peaaegu klaveritooli otsa komistanud. (lk 5, I ptk)

* Kogu elu oli teda piinanud armastusenälg. Ta loomus janunes armastust[[armastus]]t. See oli ta olemuse orgaaniline vajadus, ometi oli ta pidanud ilma läbi ajama ja seejuures kalgistunud. Ta polnud iial aimanud, et vajab armastust, ta ei teadnud seda praegugi. Ta lihtsalt nägi armastust tegutsemas, vaimustus sellest ja tunnistas selle mõltesmõttes oivaliseks, ülevaks, võrratuks. (lk 17, II ptk)

* Ta rääkis ainult siis, kui paratamatult vajalik, ning ta jutt oli niisamasugune kui ta kõnnak laua juurde tulles. See oli komistav ja takerduv, kuna ta oli sunnitud oma sõnavarast[[sõnavara]]st kobamisi sõnu otsima, kõheldes sõnade[[sõna]]de juures, mida ta teadis küll sobivat, kuid mille hääldamises ta kartis vigu teha, ning heites kõrvale teisi, mida ta teadis kuulajaile arusaamatud või siis toored ja labased olevat. Ent kogu aeg rõhus teda [[teadmine]], et see hoolikas sõnavalik teeb ta teiste silmis tohmaniks ega lase tal oma tõelisi mõtteid väljendada. Ning ta vabaduseiha hõõrdus nende kitsenduste vastu umbes niisamuti, nagu ta kael hõõrdus vastu tärgeldatud [[krae]] range. (lk 20, II ptk)

* "Kus te ennast täis võtsite?" küsis [[politseinik]].

:Martin tuli maa peale tagasi. Tal oli ülipainduv, kiirelt kohanev [[mõistus]], mis just nagu [[vedelik]] võis voolata igasse soppi ja nurka. Politseiniku hüüde peale muutus ta jalamaid iseendaks ja taipas selgesti olukorda[[olukord]]a.

:"Varsti hakkate veel laulma[[laul]]ma ka," diagnoosis politseinik.

:"Ei hakka. Pakkuge mulle tuld ja ma sõidan järgmise trammiga[[tramm]]iga koju."

:Ta süütas sigareti[[sigaret]]i, soovis head ööd ja sammus edasi.

:"Kena lugu külliküll!" turtsatas ta endamisi. "Võmm arvas, et olen täis." Ta [[naeratus|naeratas]], jäi viivuks mõttesse ja lisas: "Ja eks ma vist olingi, aga ma ei oleks kunagi uskunud, et ühe naise [[nägu|näost]] võib purju jääda." (lk 29, III ptk)

:"Jah, sir," vastas ta. "Teil on siin tore [[raamatukogu]]."

:Mees noogutas. "Meil oleks hea meel, kui te sageli siin käiksite. Te olete vist [[madrus]]?"

:"Kust ta teadis, et ma meremees olen?" imestas ta [[trepp|trepist]] alla minnes.

* "Kas teate," lisas ta, "mul on mister Butlerist hale. Ta oli liiga noor, et seda mõista, aga ta varastas endalt elu kolmekümnetuhandese aastasissetuleku pärast, mis on tema puhul küll puhtalt maha visatud... Andku nüüd või kolmkümmend tuhat peo peale — enam ei saa ta tagasi osta seda, mis ta lapsena[[laps]]ena oleks kokkuhoitud kümne sendi eest saanud — peotäie kompvekke[[kompvek]]ke või hiina pähkleid või tsirkusepileti[[tsirkus]]epileti." (lk 71, VIII ptk)

* Ent piiratud inimene oskab piiratust[[piiratus]]t näha ainult teistes. Seepärast pidas Ruth oma vaatevälja väga avaraks ja punktid, kus tema [[maailmavaade]] Martini omaga kokku põrkas, luges ta Martini piiratuse tähisteks. Ta lootis õpetada Martinit nägema seda, mida ta ise nägi, unistas, et avardab Martini silmapiiri[[silmapiir]]i seni, kuni see ühtib tema enda omaga. (lk 72, VIII ptk)

* Ruthi juures ilmnes tavaline [[ühekülgsus]], mis paneb inimolendid arvama, et nimelt nende nahavärv, uskumus ja [[poliitika]] on parimad ja et teiste, üle maailma laialipillatud inimeste vastu pole [[saatus]] nii helde olnud. Just seesama [[kitsarinnalisus]] sundis vanu heebrealasi jumalat tänama, et see ei lasknud neil naistena sündida, ja saadab tänapäeva misjonäre[[misjonär]]e maailma otsa jumalaid ümber vahetama. Ja seesama tunne äratas Ruthis soovi kujundada see teisest elulahtrist pärit mees ümber niisuguseks nagu need, kes elasid Ruthi enda lahtrikeses. (lk 73, VIII ptk)

* Oma armunud kujutluses tegi Martin ta pühaks, liiga pühaks, liiga ebamaiseks, nii et neiul ei võinud enam millegi maisega sugulust olla. Martini enda armastus viis Ruthi temast kaugele, muutis neiu ta silmis kättesaamatuks. Armastus ise röövis temalt selle, mida ta üle kõige igatses.
:Ja siis, ühel päeval, ilma mingi ettekuulutuseta kaardus hetkeks [[sild]] üle kuristiku[[kuristik]]u, mis oli nende vahel. Ning kuigi kuristik püsis, jäi ta siitpeale aina kitsamaks. Nad sõid kirsse[[kirss]]e, suuri magusaid[[magus]]aid tõmmusid kirsse, mille [[mahl]] oli tumeda veini[[vein]]i värvi. Ja hiljem, kui Ruth valjusti "Printsessi" ette luges, märkas Martin juhtumisi kirsimahla jälge neiu huulil. Hetkeks lõi Ruthi jumalikkus kõikuma. Temagi oli mullast võetud, mullast võetud nagu kõik inimesed, ja temagi [[ihu]] allus elu seadustele nagu Martini enda ja iga teise ihu. Ta [[huuled]] olid lihast ja verest nagu Martinilgi ja kirsimahl värvis neid, nagu see värvis Martini enda omi. Ja kui see tema huultega nii oli, siis oli see nii ka kõiges muus. Ta oli [[naine]], läbini naine, nagu iga teine naine. See kõik tuli Martinile äkki pähe, oli nagu ilmutus, mis ta uimaseks lõi. (lk 95, XI ptk)

* "Ja mispärast Martin tahab kirjutada?" jätkas ta [Olney]. "Sellepärast, et ta just ei püherda [[raha]] sees. Mispärast teie aga koormate oma pead vanasaksi keele ja üldharidusega? Sest teil pole tarvis võidelda oma koha pärast elus. Selle eest hoolitseb teie papa. Tema ostab teile [[riided]] ja kõik muu mis vaja. Kas teie või minu või Arthuri või Normani haridusest[[haridus]]est on küünevõrragi kasu? Meid on kultuuri[[kultuur]]i sees leotatud, aga kui meie papakesed täna pankrotti[[pankrot]]ti läheksid, siis ei jääks meil homme muud paremat üle kui [[õpetaja]] kutseeksamil õnne proovida. Parim, millele teie, Ruth, loota võiksite, on külakooliõpetaja koht või klaveripreili amet tütarlastepansionis." (lk 109, XIII ptk)

* "Aga see on ju vaimne [[treening]]. See on mõttedistsipliin. [[Ladina keel]] distsiplineerib meie vaimu." Ruth vaatas lootusrikkalt Martinile otsa, nagu oodates, et see oma otsust muudab, "Te ju teate, et jalgpallurid peavad enne otsustavat mängu tugevasti treenima. Niisamuti on ladina keel vajalik mõtlevale inimesele. See treenib."

:Efekti pärast pidas Olney väikese pausi[[paus]]i ja lisas siis: "Meile ei räägitud, et iga õige [[džentelmen]] peab olema ladina keelt õppinud, aga et ühelgi džentelmenil ei ole vaja seda osata." (lk 110, XIII ptk)

* Ta hakkas kahtlema, kas toimetajad[[toimetaja]]d üldse ongi lihast ja verest inimesed. Nad olid otsekui [[hammasrattad]] mingis masinas[[masin]]as. Jah, just masinas. Ta valas oma hinge juttudesse, artiklitesse, luuletustesse[[luuletus]]tesse ja usaldas need siis masina hoolde. Ta murdis nad kokku, pani nõutavad margid [[käsikiri|käsikirja]] juurde pikka ümbrikusse[[ümbrik]]usse, kleepis teised margid peale ja laskis saadetise postkasti. Käsikiri rändas üle terve kontinendi, ja mõne aja pärast lõi kirjakandja selle talle tagasi teises pikas ümbrikus, millele olid kleebitud needsamad margid, mis ta oli käsikirjale kaasa pannud. Ahela teises otsas ei olnud ühtki inimlikku toimetajat, oli vaid teravmeelne masinavärk, mis vahetas ühe ümbriku teisega ja kleepis uued margid peale. Nagu automaat, kuhu võib mündi sisse lasta ja mis siis metalse klõpsatusega annab ostjale paki närimiskummit või tahvli šokolaadi. Olenevalt pilust, kuhu mündi lasksid, saad närimiskummit või šokolaadi. Niisamasugune lugu oli kirjastamismasinaga. Üks pilu andis tšekke ja teine tagasilükkamisteatisi. Seniajani oli Martin saanud üksnes viimaseid. (lk 113-114, XIV ptk)