Paju: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
74. rida:
 
 
* Paju mängib vees harfi[[harf]]i.
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. LR 2/1974, lk 42
 
 
* Piitre läks suure halapuu manu, mille kahar latv lõikus heinakuhjana [[udu]]st välja ja mille lai [[tüvi]] mus­tas vee ääres kui kustunud [[tuletorn]]. See oli kõva südamega halapuu, oli nii kõva, et kui sõja ajal [[venelased]] järve teisel kaldal asusid ja tigedad [[kuul]]id alatasa üle järve vana halapuu pihta vingusid, siis ei võtnud see puu kuule mitte vastu, vaid need põrkasid venelaste pihta tagasi, tappes neid. Rah­vas räägib, et ta paistnud üle järve venelastele suu­re inimpääna, Kalevi pääna, millele tõmmat kole [[grimass]], mis vihastas venelasi meeletuseni, veel rohkem aga see, et nad ei jõudnud niita halapuud [[kuuliprits]]iga maha.
:Piitre läks tolle puu alla ning nõjatus sinna. See puu asus ta peremehe maa-alal ja oli näha [[hei­namaa]]le, kus Piitre päeval töötas. Piitre vahtis päeval alatihti seda puud ja kui pööras talle selja, tahtis ta pää jällegi vaadata sinnapoole. Ja aimas temagi puu okste rägastikus umbkaudu suure rauga näojooni. Puu otsas oli kaks kaarnapesa kui paar süsimusti silmi. Piitre tundis, nagu jälgiksid need silmad tema liigutusi, nagu luuraks teda too sala­pärane puu. Mida rohkem Piitre puud silmitses, seda rohkem puu otsekui meelitas Piitret enda manu. Piitre arvas viimaks, et tondid on päevaks puu otsa hunnikusse kogunenud ja naeravad säält töötegijate valgeid pükse ning tilkuvat higi. Mis tontidel muud teha, kui hirmutada inimesi ja pärast naerda!
** [[Juhan Jaik]], [https://et.wikisource.org/wiki/V%C3%B5rumaa_jutud/Tondipesas "Tondipesas"]