Vikitsitaadid

Aed

Aed on inimese piiritletud ja aianduslikult kasutatav maa-ala ja sellel kujundatud elukeskkond koos selle elustikuga. Koht kust Aadam ja Eeva reeglite rikkumise pärast välja visati.

Pattulangemine ja paradiisiaiast väljaajamine. Nürnbergi kroonika (1493)
Ülem-Reini meister, Madonna ja pühakud aias (u 1410-1420)
Johan Krouthén, "Aiavaade Linköpingist" (1887)
Marie Spartali Stillman, "Messer Ansaldo võluaed" (1889)
Nelly Erichsen (1862-1918), "Aed", s.d.
M. Evelyn McCormick, "Kaktuseaed" (1894)
Mary Fairchild Low, "Õieaeg Normandias" (1901)
Edith Corbet, "Aed Londonis" (1911)
Matilda Browne, "Aias" (1915)
Omoda Seiju, "Kevadine aed" (1917 või 1918)
Lillian Stannard (1884–1944), "Aed", s.d.
Beatrice Emma Parsons, "Äärelinnaaed Hampsteadis" (1922)
Lucie Cousturier (1876–1925), "Aed", s.d.
Helene Cramer (1844–1916), "Õitsev aed", s.d.
Klara Zeidler, "Aias" (u 1924)

Eriilmeliste taimede näitamiseks loodud aedu nimetakse tavaliselt botaanikaaedadeks.

Piibel muuda

  • Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud.
9 Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.
10 Ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda, jagunedes sealtpeale neljaks haruks.


  • Ma tegin suuri tegusid: ma ehitasin enesele kodasid, istutasin enesele viinamägesid;
5 ma tegin enesele rohu- ja iluaedu ning istutasin neisse kõiksugu viljapuid.


"Suletud rohuaed
on mu õeke, mu pruut!
Suletud rohuaed,
pitseriga kinni pandud allikas.
13 Su väänded on granaatõunapuude aed
valitud viljaga,
hennapõõsaste ja nardidega -
14 nard ja safran, kalmus ja kaneel
koos igasugu viirukipuudega,
mürr ja aaloe
koos kõige paremate palsamitega.
15 Rohuaedade allikas on elava vee kaev,
mis Liibanonilt voolab."
16 "Ärka, põhjatuul, ja tule, lõunatuul!
Puhu läbi mu rohuaia,
et selle palsamilõhnad hoovaksid!
Mu kallim tulgu oma rohuaeda
ja söögu selle valitud vilja."

Proosa muuda

  • "Ah jaa – peaasi! – selle lühikese aja jooksul, mis te (jälle "Teie", olgu siis pealegi lõpuni "Teie") kodus viibite, olete Ülesoo koha peris ilusaks muutnud. Nüüd puudub Teil veel nägus rohuaed. Siin olles puutus see mulle kohe silma; kas olete ise selle peale mõtelnud? Rajal on noori õunapuid küll – sügisel võite sealt võtta, niipalju kui tahate."


  • Aedu võib rajada mitmel viisil. Kõige parem on, kui selle töö võtab enda peale pärisaednik. Aednik istutab teil sinna igasuguseid toikaid, rootsikuid ja luuakontsusid, kinnitades, et need on vahtrad, viirpuud ja sirelid — kõrgetüvelised puud või muud taimeliigid. Siis kaevab ta maa üles, songib kõik pahupidi ja tambib jälle tasaseks, teeb söeräbust väikesed kõnniteed, torkab siin ja seal mulda mingeid tohletanud pealseid, seletades, et need on püsikud. Tulevasele muruplatsile külvab ta seemet, öeldes, et see on inglise raihein ja nurmikas, rebasesaba, sugapea ja timut, ning läheb siis ära, jättes aia maha mustana ja paljana, nagu ta oli esimesel päeval pärast maailma loomist. Ta paneb teile ainult südamele, et te seda mullast maad iga päev hoolikalt kastaksite, ja laseksite siis, kui rohi tärkab, kõnniteedele liiva tuua. Heakene küll.


  • Pipi aed oli tõepoolest oivaline. See polnud küll hästi hooldatud, seda mitte, kuid selles aias oli toredaid muruplatse, mida kunagi ei pügatud, ja vanu roosipõõsaid, tulvil valgeid, kollaseid ning roosasid õisi, need polnud teab kui uhked, aga lõhnasid hästi. Aias kasvas ka hulgaliselt viljapuid ja - mis kõige parem - põliseid tammesid ning jalakaid, mille otsa sai suurepäraselt ronida.


  • Kõrge fuksiahekiga piiratud aias moodustasid siledate valgete kividega ääristatud lillepeenrad keerukaid geomeetrilisi mustreid. Kitsukesed valge klibukattega jalgrajad keerlesid tähekujuliste, poolkuukujuliste, kolmnurksete ja õlgkübarast vaevalt suuremate ümmarguste lillepeenarde vahel, millel vohas omapead kasvanud lillede kahune segadik. Roosid poetasid maha alustassisuurusi, siidjaid ning siledaid, leekpunaseid ja kuuvalevaid kroonlehti. Saialilled seisid nagu trobikond topilisi päikesepoegi, jälgides oma esivanema teekonda üle taevavõlvi. Madalast rohust vaatasid vastu võõrasemade süütud sametnäod ja südajate lehtede varjus painutasid kannikesed nukrameelselt päid. Tillukese rõdu kohal toretsev imelillepõõsas oli nagu karnevaliks erepunaseid õielaternaid täis riputatud. Fuksiaheki hämaruses värelesid tuhanded õilmed nagu tillukesed baleriinid ärevas esinemisootuses. Soe õhk oli täis sadade närbuvate lillede lõhna ja putukate tasast, suigutavat suminat.
  • Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 32-33


  • Siin, Porta Camollia lähedal varisesid majad ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas tuli oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa hingega kui patune inimene, lokkas rõõmsalt. Aga siiski õitsesid siin ohakate ja nõgeste vahel ka lopsakad punased moonid ja arglikud kannikesed. Ja viljapuud metsistunud aedades õitsesid hoolitseva inimkäe puudumisele vaatamata.
  • Ühel päeval oli ta usaldanud minna käiku, mis viis lossi peahoonesse, ja toetus rinnatisele, et heita pilku lossi aeda. Seal polnud palju näha, sest lilled olid juba õitsenud, peale mõne kahvatu sügislille. Ainult üksik suur vaher keset aeda leekis punaselt, nagu oleksid põlevad laternad selle okstele riputatud.
Korraga hoidis ta hinge tagasi ja tundis, kuidas kogu keha alguses külmaks ja siis kuumaks läks. Ta nägi aias kõige ilusamat tütarlast, keda ta silm kunagi oli tabanud. (lk 109)
  • Seda igatsust oli ta katsunud lauluks luua. See polnud laul roosist lossiaias, mida noor rüütel püüdis, vaid kibuvitsaõiest metsaserval, mis oli äratanud lihtsa karjuse armastuse. Öelgu Touraine’i hertsog mistahes, aga uhke roos oli vaevalt ilusam äsjapuhkenud kastevärskest õiest, mille ilu ei varjanud kadedad müürid. (lk 169-170)
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966


  • Direktori bangalo asub selle inimkätega hästi hooldatud troopikaparadiisi keskel. Tema aed moodustab sellest ühe osa. Väikese basseini veepinnal on puhkenud lootoslillede õietähed. Ilusad, budistidele pühade taimede viljaalged sarnanevad kõige kaunima kastekannusõelaga. Orhideed ehivad verandat ja lokkavad muinasjutulises külluses vanadel puudel maja ees. Templilillede magus ja uimastav lõhn täidab aeda. Usklikud nopivad nende õisi ja ohverdavad jumalatele, et neid selle imepärase lõhnaga rõõmustada.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 14-15


  • Kuigi suuruke see "seekide" kapsamaalapp polnud ja selle alumine, allikapoolne äär oli nii niiske, et kasvatas ainult lopsakat seamaltsa. Kuid see serv, mis ulatus pinumaa taha, oli rammusaks väetatud tuha, solgi ja kõige sellega, mis igal hommikul madalatest ustest vanades ämbrites ja pottides välja tassiti. Seal luhtasid kartulipealsed alati nii lopsakalt, et vajusid maha, kapsapead kasvasid lõhki ja kaalikad kippusid seest õõnsaks jääma. Igal vanakesel oli oma vagu või kaks, mille ümber jätkus tegevust terveks suveks. Hommikust õhtuni kummardasid ja köögutasid kustuva silmavalgusega eidekesed ja halli habemega taadikesed oma maaraasukese kohal, põlvitasid vagude vahel, kastsid, kobestasid ja rohisid, urgitsesid vanade köntis sõrmedega porgandisabade ja peedipabulate ümber, imetlesid ja hellitasid oma viimast tööd. Ja talvelgi oli neil asja pinumaa taha. Sinna kandsid nad kõik, mis nende kehvast elust üle jäi; seal käisid nad vaatamas päikese tõusu ja kevade tulekut, seal ootasid lume sulamist ja aega, mil kündja jälle "põllule" võiks ilmuda. (lk 34)
    • Veera Saar, "Miks Tarumi Jaak läks turvast sööma", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 33-37


  • Kujuteldamatu, mis pidi toimuma seal all, ta põue pimedas pehmes kitsuses: tuhanded juured, tuhanded seemned ja sibulad, tuhanded lootused, mis ei tohtinud lämmatada üksteist. Ligi kaks sajandit, mis ta oli olnud aed, kõigele sellele elu anda! Ja ikka oli temal nägu nagu kellelgi, kes alles ootab oma aega: käsivars laisalt üle pealae painutatud, üks silm peidus, aga teine, must kirss, piilumas rõõmsalt ja häbitult poolvarjust. Ta oskas tõepoolest kõike. Kui tal tuli tuju end huvitavaks teha, rõhutades oma vanust, ei maksnud tal midagi kas-vatada ühes peopesas ürgne ginkopuu, samal ajal kui teises õitses nooruke eesti pargiroos. Põlgamata varemerohtu või nõgest, ei varjanud ta siiski kiindumust mimoosidesse. Linaõis õnnestus ta käes sama usutavalt nagu rododendron, takjas nagu "Gloria Dei".
    • Asta Põldmäe, "Linnadealune muld" samanimelises proosakogus, 1989, lk 95



  • "Kui kenad ja hästikasvatatud tüdrukud," kiitis Vita.
Äkki ütles Emily:
"Kas näete seal all nõmme? Ja haudu?"
"Ei näe," ütles Charlotte. "Ärgem rääkigem praegu neist."
"Meie aed oli kalmistu, meie puud olid hauakivid, meie Isa maja seisis surnuaial," jätkas Emily, Charlotte'ist välja tegemata.
"Aga meie oleme nüüd siin üleval," ütles Anne. "Kõrgemal kui Vihurimäe." (lk 12)
  • Karen pöördus tema poole:
"Ja teie, proua, kuhu teie meid viiksite?"
Kõhklemata vastas Vita:
"Oma aeda. Oma alati toredasse aeda lookas viljapuude ja lillemere keskele Sissinghursti, ühel hilissuvisel päeval. Näitaksin teile ka seda osa aiast, kus on ainult valged lilled, oma valget aeda, kuupaisteaeda. Jah, ma viiksin teid jalutuskäigule Eedeni aeda."
"Ja võtaksid meid seal ükshaaval riidest lahti," ütles Virginia.
"Jah, me tantsiksime alasti viljapuude all!" ütles Vita.
"Jube!" võdistas Virginia õlgu. (lk 13)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998


  • Ma teadsin, mis on minu jaoks oluline. Ma ei tahtnud olla mingisugune hästiriietatud iluasi, keda näidatakse pidudel ja lindilõikamistel. Ma tahtsin teha asju, mis on otstarbekad ja kestvad. Otsustasin, et mu esimene tõeline pingutus on aed.
Ma ei olnud kunagi varem oma elus aeda pidanud, kuid tänu Sam Kassile ja oma perekonna pingutusele süüa kodus paremini teadsin, et maasikad on kõige mahlakamad juunis, et tumedalehelises aedsalatis on kõige rohkem toitaineid ja et ei olegi nii raske valmistada ahjus kapsakrõpse. Ma nägin, kuidas mu tütred sõid selliseid asju nagu hernesalat ning lillkapsas makaronide ja juustuga ning mõistsin, et veel hiljuti pärinesid meie toidualased teadmised toiduainetööstuse reklaamidest, kus kõik oli mugavuse nimel pakendatud, külmutatud või muud moodi töödeldud. Samal ajal edastati seda infot kas särtsakate telereklaamilaulukeste või kavalate pakenditega, mis pidid püüdma läbi toidupoe kiirustava lapsevanema tähelepanu. Keegi tegelikult ei reklaaminud värsket tervislikku kraami - värske porgandi mõnusat krõmpsumist või äsja varre küljest nopitud tomati võrreldamatut magusust.
Aia rajamine Valgesse Majja oli minu vastus sellele probleemile ja ma lootsin, et see annab märku millegi suurema algusest. Baracki valitsus oli keskendunud sellele, et parandada ligipääsu taskukohasele tervishoiule ja minu jaoks oli aed viis, kuidas edastada paralleelset sõnumit tervisliku elu kohta. Ma nägin selles esimest katset, proovikivi, mis võiks aidata välja selgitada, mida mul on võimalik esileedina korda saata - see oli sõna otseses mõttes viis endale uues ametis juuri alla ajada. Ma kujutasin seda ette omamoodi õueklassiruumina, kohana, mida lapsed saaksid külastada ja kus õppida toitu kasvatama. Pealispinnal tundus aed elementaarse ja apoliitilisena, ohutu ja süütu ettevõtmisena naise poolt, kel on labidas peos - mis rõõmustab Baracki läänetiiva nõunikke, kes muretsesid pidevalt "näivuse" pärast, vaevates end sellega, mismoodi kõik avalikkusele paistab.
Kuid see oli enamat. Mul oli plaanis kasutada aiatööd selleks, et algatada avalikku keskustelu toitumise kohta, eriti koolides ja lapsevanemate vahel. Ideaalis peaks see viima aruteludeni selle üle, kuidas toitu toodetakse, märgistatakse ja turustatakse ning mil moel see mõjutab üldsuse tervist. Ja rääkides neil teemadel Valgest Majast, esitaksin kaudselt väljakutse toidu- ja joogitööstuse hiiglaslikele korporatsioonidele ja viisile, kuidas nad olid oma äri aastakümneid ajanud.
Tõde oli, et tegelikult ma ei teadnud, kuidas see kõik võiks õnnestuda. Aga kui andsin Samile, kes oli liitunud Valge Maja personaliga, korralduse hakata tegema esimesi samme aia rajamiseks, siis teadsin, et saan selle varsti teada.
  • Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 318-319

Luule muuda

muld must kui siid.


Mu süda on sügisest väsinud aed,
Kuhjas raskeid astreid ja daaliaid täis,
Päikesehägus aprill tuleb meelde,
Kuidas vihmavaling ja lumelill käis;

Nartsissid jahedas hommikutuules,
Kuldseis tulbikarikais vihmavee klaas -
Aia vaigistab lumi ja kõik läheb meelest -
Pärast vaikust kas kevad veel tulebki taas?

  • Sara Teasdale, "Aed" ("The Garden"), kogust "Flame and Shadow", 1920


Juba kaugelt kõrge puude rivi
viipab sõbralikult mulle vastu:
tule! Tule, pilguks puurist lastu!
Ongi aed ja mulk ja mulgust veerend kivi.

Ka see kivi, samblapadjast pehme,
kutsub lahkelt; istu, puhka puhu.
Vaarikas poeb varrelt ise suhu.
Heinputk poetab sülle valge ehme.
...
   Istun. Vaatan, kukal pärna najal,
mille lehti läbib hooti kohin.
Kas ma saan ja võin, kas julgen, tohin
jääda siia aeda —
                 peole katku ajal?

  • Muia Veetamm, "Rohuaed tee veeres", 1942-1972, rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 46)


Mängin pikalt selles hoolitsetud aias
mille metsistumist nii pea pole karta
Puid ei saeta maha mind ei jäeta üksi
ja see oleneb kõik ainult ühest lapsest

Aga temagi on juba ammu teadja
ja ta oskab mind teab et on habras aed
Mõni kogematus mõni lill ehk murdub
aga harva murdub kasvatus

  • Juhan Viiding, "*** Mängin pikalt selles hoolitsetud aias" kogust "Käekäik", lk 58


Aiapalsam katuseni kõrguv,
tokkroos, valge maarjalill ja moon.
Meelespeade silmi kaste nõrgub,
päiksekirkaks puhkeb keisrikroon.

Murtudsüda hilju õitses ära,
liiliad ta üle lahti lõid.
Tulles pane kinni aiavärav.
Akna alla istet võtta võid.

  • Katrin Tammik, "Vanaema aed" II kogus "Nõiutud armastus" (1990), lk 48


Kes aias, kes aias?
Mesilane aias.
Mis nimi, mis nimi?
(Ringi sees olija) tema nimi.
Käi läbi, käi läbi,
käi läbi roosipõõsaste
ja otsi kohta, kust sa saad
ja lükka teine sisse.

Eesti vanasõnad muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Aed&oldid=109835"