Aednik

Abel Grimmer, "Sügis" (1607)

Lucie Ingemann (1792-1868), "Aednik". s.d.

Emile Claus, "Vana aednik" (1885)

Karin Luts, "Aednik" (1928)

Annie I. Crawford (1856-1942), "Aednik", s.d.

Piibel

• Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.
  • Johannese evangeelium, 15:1

• Jeesus ütles talle: "Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?"

Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: "Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära."

• Johannese evangeelium, 20:15

Proosa

• Nii pea kui ta [Jaan Tatikas] oma enese jalgade pääl kõndida tohtis, ilmus ka kohe tema selge ja kindel tahtmine oma nime inimeste suhu sobitada, nimelt sel wiisil, et ta keelu wastu akna pääle ronis ja säält wälja kukkus. Aken oli wäga kõrges ja Jaan oleks kergesti oma kuulsuse himu ohwriks wõinud saada; aga tema õnneks läks just sel silmapilgul Wene aednik, ilmatu lai sõstra-korw pää pääl, akna alt mööda; Jaan kukkus korwi sisse ja muutis sõstrad — sõstra-moosiks. Kui teda säält wälja aidati, oli ta terwe, aga pisut uimane ning suure sisse tehtud pirni nägu. Uulitsapoisid lakkusiwad ta suure isuga puhtaks. Terwe nädali jooksul ei räägitud Tallinnas muust kui sõstratega sisse tehtud poisikesest.
  • Eduard Bornhöhe, "Kuulsuse narrid", 1. peatükk

• Kõigi eelduste vastaselt ei võrsu aednik seemnest, pistikust, sibulast, mugulast ega pookoksast, vaid tekib keskkonna ja looduslike tingimuste mõjul kogemustest. (lk 8)
• Ärgu keegi arvaku, et aedniku töö on bukooliline ja mediteerimist võimaldav tegevus. See töö on täitmatu kirg nagu kõik muugi, kui tema kallale asub põhjalik inimene. (lk 9)
• Pärast surma ei saa aednikust mitte õitelõhnast joobunud liblikas, vaid vihmaussike, kes naudib mulla musti, lämmastikuküllaseid ja mõrkjalt lõhnavaid rikkusi. (lk 29)
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta", tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu 40/41 1964

• Vanal aial on alati hing. Pruugib ühel hingetul aial vaid metsistuda, kui tal tekib hing. Nende vaikivate roheliste olendite vahele sugeneb tumm otsimine ja pagemine, klammerdumine ja kõrvalepõiklemine, tekib niisugune armastuse ja hirmu õhustik, et on peaaegu ängistav olla nende seas üksi. Ja ometi ei ole vist midagi hingestatumat kui üks väike aed, kus hõljub ringi aedniku elav hing. Küllap on siin kõikjal jälgi käest, mis otsekui võlur teeb nähtavaks kõigi nende tummade olendite elu, puhastab, samuti peseb neid ja muudab nad tugevaks ning säravaks. Aednik teeb oma põõsaste ja lillepuhmastega sama, mida luuletaja sõnadega: ta paneb nad kokku niimoodi, et nad paistavad korraga nii uued kui ka iseäralikud, ühtaegu näib, et esimest korda tähendavad nad üdini iseennast, mäletavad iseennast. Kõige alus on kokkupanemine või lahutamine, sest üksi omaette ei ole mingi põõsas või puhmas ei kõrge ega madal, lihtlabane ega õilis, lopsakas ega kidur, alles tema naaber teeb ta selleks, alles müür, mis teda varjab, ja peenar, millest ta kerkib, annavad talle kuju ja näo.
  • Hugo von Hofmannsthal, "Aiad" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 65

• Kui valida keha kuvandist välja mõned tahud, mis sündsust ei riiva, peame olema valmis selle moonutuse nimel kannatama. Keha ei ole mõnevõrra poorne anum. Või kujundit vahetades - aed ei ole seinavaip; kui kõik umbrohud välja kitkuda, jääb muld lahjaks. Kuidagi peab aednik viljakust säilitama, andes tagasi seda, mida on võtnud. Eriline kohtlemine, mida mõned religioonid lasevad osaks saada anomaaliatele ja jälkustele, et need headuse teenistuses väekaks teha, sarnaneb umbrohu ja mahaniidetud rohu kompostimisega.
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015, lk 279

• Lossiaias katkus aednik endal juukseid. Ta ei osanud enam midagi peale hakata. Kõik lõvilõuad lillepeenral lõrisesid vihaselt ja lõksutasid lõugu. Kõik kassinaerid naersid nagu pöörased. Rosinakuklipuudel kukkusid kellakäod, igaühel käokingad jalas ja käokübar peas.

Polnud rahu enam kellelgi. Päeval kihutasid haukudes ringi karvased päevakoerad, öösel saagisid igal pool valjusti ööviiulid.

• Kalju Kangur, "Unenäod kristallkohvris" samanimelises jutukogus 1979, lk 23

• Õun, mis jääb talveks puu otsa, meenutab aednikule, et ta kell käib taha.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 121

Luule

Üks aianduse harrastaja,
poolkodanik, pooltalumees,
kel teatud külas oli maja,
ka kena aiakest kord haris selle ees.
Ei seisnud ükski lapp ta krundist tühjalt-paljalt:
siin võrsus oblikaid, seal salat lokkas haljalt
ja igaks peoks Margot buketi leidis siin,
kus muide õitses ka hispaania jasmiin.

• Jean de La Fontaine, "Aednik ja tema härra", tlk Ain Kaalep, rmt: "Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile", koostanud Jüri Talvet jt, 1993, lk 289

Aednik ütles kord
et tema on valgus
aga täna on ta süda kui lage liiv
ning ainsatki tuld ei paista ta riiki
/---/
võttis kuusirbi ja oma vere
et liivale kirjutada
las me saame puudeks teineteise silmade ette
ühte kasvavaiks puudeks
ja kui see nõnda olema peab
las läheb mu elu las saab minust muld
kuhu ta tärgata võib
muistsete aegade vaikuses

• Jaan Kaplinski, "Aednik ütles kord" kogus "Kirjutatud. Valitud luuletused" (2000), lk 61