Patricia Ann Granger (sündinud 12. juulil 1939) on inglise krimikirjanik. Eesti keelde on tõlgitud hulk tema romaane.

Ann Granger, 2009

"Lõpetamata mõrv" muuda

Originaal: "An Unfinished Murder", 2018; tsitaadid väljaandest: Ann Granger, "Lõpetamata mõrv", tõlkinud Lauri Vahtre, Varrak, 2019.


  • Elul tädi Nina juures polnud viga, kui sa allusid tädi Nina reeglitele, mida oli palju. Siin vähemalt ei kakelnud keegi, ei jäänud purju ega oksendanud kogu elamist täis, ja politseid ei käinud. See tähendab, ütles tädi Nina, et temal ja Dilysel on väga vedanud. Neil on nüüd lootus normaalsele elule. Josh oleks osanud sellele vastu vaielda, sest nende vanemate järgi, keda ta kooli väravas nägi, teadis ta, et normaalses elus elavad lapsed oma emade ja mitte selle ilma tädi Ninade juures. Enamikul teistest lastest olid ka isad. Josh ei teadnud, kes ta isa on; ta ei olnud kunagi küsinud, sest ta kartis, et talle öeldakse - üks neist tätoveeritud sõpradest. Lisaks kahtlustas ta, et ema ka ei tea. Kuid ta hoidis selle nagu muudki arvamised enda teada, sest kui ta üldse midagi õppinud oli, siis vakka olema. (lk 8)
  • Kõik see oli Dilyse jaoks alati liig olnud ning ta ei suutnud seda taluda. Ta ei talunud hirmsate meeste karjumist ega verd, mis mööda ema nägu alla voolas. Ta ei talunud diivanil narkotardumuses lebavat ema, kes ei suutnud vastata ühelegi nende küsimusele. Nüüd ei talunud ta tädi Nina reegleid ega koduseid söömaaegu, mis tädi Nina jutu järgi pidid neile head tegema. Nad pidid kõike sööma, mis sest, et nad polnud rooskapsast ega pastinaaki varem näinudki. Nad olid kuni siiatulekuni, kogu oma lühikese elu, elanud kiirtoidu ja mikrolaineahjus soojendatud pitsa peal. (lk 8-9)
  • "Viska see minema, kohe, praegu!" käsutas ta.
"Ei!" vastas Dilys sõjakalt
"Tädi Nina näeb seda."
"Ei näe. Ma peidan selle ära. Ma oskan tema eest väga hästi asju peita. Ta on rumal. Ta pole mitte ühtki asja üles leidnud, mis ma ära olen peitnud."
Joshi silme ette kerkis õudne pilt väikeste varastatud asjade peidupaigast, mille tema õde on kusagile rajanud. "Kui see leitakse, tulevad meil suured pahandused," ütles ta ning lisas siis ootamatu mõtte ajal juurde: "Ja nad räägivad sellele laste hulluarstile, kelle juurde nad sind saadavad!" (lk 12)
  • Markby tundis tunnistajaid. Pikad aastad raskete kuritegude uurimist olid talle õpetanud, et nad ilmusid välja väga erinevate maskide all. Nende seas oli valetajaid ja fantaseerijaid, oli ebatäpseid ja liialdavaid tüüpe, kuid ka üksikuid tähelepanelikke tunnistajad. Alati leidus neid, kes teadsid midagi, kuid ei tahtnud politseid sellega tülitada, sest viimati pole see oluline, või siis oli tegemist millegagi, millest oli piinlik rääkida. Neid ei saanud rääkima sundida, aga kui nad olid valmis, rääkisid nad ise, ehkki võis kuluda ilmatu aeg, enne kui nad asja tuumani jõudsid. Mõnikord ei olnud nende informatsioon oluline ja mõnikord, oh häda, oli. (lk 18-19)
  • "Paljud klubid ja pubid ja muud sellised kohad ei lase teda enam uksest sisse," ütles Josh kurvalt. "Ta on mitu korda kohtu ees olnud, seal Londonis, kus ta elab. Aga viimane kord oli asi õige paha. Ta virutas kõrtsis mingile mehele klaasiga ja lõikas tal peaaegu kõri läbi. Verd kõik kohad täis, Dilys ise ka. Mees tuli haiglasse viia ja haav kinni õmmelda. See oli õnnetus, Dilys ei tahtnud talle viga teha. Ta ei saa aru, et ta teeb teistele viga, sest ta on ise seest vigane. Ta saab ainult sellest aru, et tal endal on valus!" (lk 20)
  • [Meredith:] Muide, minu juttude detektiiv on elukutselt hoopis klaverihäälestaja."
"Tõsiselt räägid või? Miks?" küsis Markby uskmatult.
"Tead, ma olen selle asja läbi mõelnud!" See kõlas ärritunult. "Kahekümnendatel oli moes klaverit omada. Nagu nüüd mobiiltelefoni. Klavereid on vaja regulaarselt häälestada. Mistõttu minu klaverihäälestaja käib igasugustes kodudes klaverit timmimas. See on aeganõudev töö, nii et tal kulub ikka tund või paar, ta istub vaikselt elutoas ja näpib klaverikeeli, aga majarahvas elab ümberringi oma elu edasi ja võimalik, et unustab tema kohaloleku. Ta kuuleb pealt jutte, märkab asju ja on kohal, kui toimub midagi veidrat." (lk 24)
  • "Kui ma täna hommikul üles tõusin," lausus inspektor Trevor Barker, "siis oli minu ainus mure see, et juukseid jääb peas aina vähemaks."
Ta tõmbas käega murelikult üle pealae, mida kattis silmanähtavalt hõrenev juus. Ta ei olnud vana, kurat võtaks, ja tema meelest oli see ebaõiglane, et ta kiilaks jääb. Ema ütles, et see annab mehele väärika välimuse. Ja meenutas, et ka tema isa jäi varakult juustest ilma. Aga ühelegi mehele ei meeldi, kui talle öeldakse, et ta on oma isa moodi — olukorras, kus seesinane isa on üle seitsmekümne, poeg aga alles neljakümnendates. (lk 28)
  • Caroline jälgis teda samasuguse pika, ärritava ja hindava pilguga nagu siis, kui tuli otsustada, kas osta või jätta ostmata mõni kleit, teatud värvi huulepulk - või põhjendus. Ta oli erialalt sisekujundaja ja kui miski ei sobinud, siis visati see välja. Ja nii käitus ta ka inimestega, nagu Malone aastate jooksul aru oli saanud. Võib-olla oli ta Peteri üles noppinud põhjusel, et mees sobis mingi plaaniga, mille ta oma elu jaoks oli teinud. Võib-olla, mõtles Peter, visatakse ta ühel päeval minema koos mingite vanade kardinate ja vaibaga, mis kipuvad kulumise märke näitama. (lk 77)
  • Võib-olla see seletas mittemidagiütlevat, ametlikku ilmet Ian Carteri näol, mis teadustas, et ta on siia tulnud "avatud hoiakuga" ja kavatseb kõigi asjaosalistega käituda piinlikult viisakalt. Markby ei kahelnud, et Carter on viisakas. Seda, kui avatuks tema hoiak kujuneb, ei osanud ta prognoosida. Seda ilmetut maski teadis Markby hästi; vajadusel oskasid selle näole manada kõik politseinikud. Ta oli seda maski minevikus ise väga sageli kandnud. See võis tähendada, et Carteri pea on igasugustest ideedest täiesti lage. (lk 87)
  • Kolm uurijat astusid aga üksmeelsel otsusel sisse lähimasse kõrtsi, et pidada nõu, nagu brittidel kombeks, pindi õlle taga logisevas nurgalauas, mis on kaetud määrdunud õlleklaasialuste ja väikese savist lillepotiga, millesse on pandud väikesed pabertorud soola, pipra ja suhkruga. (lk 91)
  • Millie oli vedanud ta kinno, vaatama mingit pikka animeeritud filmi, kus mitmesugused eelajaloolised loomad kõnelesid tänapäevast inglise kõnekeelt ja moodustasid ebaloogilisi liite. Häbilugu küll, aga Carter oli filmi keskel magama jäänud. Millie meelest oli film aga pööraselt naljakas. Ta rääkis sellest terve kodutee ja paar järgmist päeva ka. (lk 101)
  • Mine kuriteopaigale jala. Selle tarkusetera ta oli juba ammu, kõik need aastad tagasi, noore konstaablina omaks võtnud. Üks vanemapoolne seersant õpetas. "Täitsa üllatav, mida kõike sa märkad, poja, kui jala lähed," oli ta öelnud. "Väikseid asju, millest neid silmamata autoga mööda sõidad. Aga sa roni autost välja ja mine jalgsi." (lk 108-109)
  • Toas jäi vaikseks. Isegi roomajad näisid olevat tähelepanelikuks muutunud. Erinevalt imetajatest maod ei kuule, tundus Markbyle kooli bioloogiatunnist meenuvat. Neil pole kõrvu. Nad orienteeruvad peas asuvate luude vibreerimise või millegi sellise järgi. Ning nende silmanägemine võib olla kehv, kuid see-eest on haistmine suurepärane.
Ka politseinikud õpivad üht meelt teisega asendama, mõtles ta pilklikult muiates. Kui sõnu ei räägita, jälgivad nad muid signaale. Praegu ta registreeris neid. Wallace oli sügavalt jahmunud. Tema lai tuim nägu seda välja ei näidanud. Tema tumedad silmad püsisid paigal. Õllepurki hoidev käsi ei värisenud. Taevasinised dressid olid samamoodi lotakil nagu kokkulastud telk. Ta ei olnud ennast liigutanud. Kuid ta oli hakanud higistama. Markby tundis seda lõhnast. Wallace oli nagu puuga pähe saanud. (lk 217)
  • Ta näojooned krimpsusid ebameeldivaks grimassiks, mis oli segu jõhkrusest ja enesehaletsusest. "Üht asja ma võin teile öelda pealekauba," lausus ta Barkerile, "mõrva kavandamine ei ole kerge töö. Muidugi ei taha ma öelda," lisas ta, "et mõnel see hästi välja ei tule. Aga neid ju teie, võmmid, kätte ei saa, kas pole?" (lk 249)
  • Mitte ükski köis ega kett ei seo inimesi tugevamini kui ühine saladus. (lk 249)

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel