Antikvariaat on vanakraamipood, sageli ka ainult vanaraamatupood.

Anna Marie Wirth, "Antikvaari juures" (1897)

Proosa muuda

  • Aziraphael kogus raamatuid. Oleks ta enda vastu täiesti aus olnud, pidanuks ta tunnistama, et raamatupoodi pidas ta vaid selleks, et kollektsiooni kusagil hoida. Ta polnud ainuke omasugune. Säilitamaks tavalise teise klassi raamatupoodniku maski, kasutas ta kõikvõimalikke viise, välja arvatud otsene vägivald, et takistada kliente midagi ostmast. Ebameeldiv niiskusehais, sünged pilgud, muutlikud lahtiolekuajad - see kõik tuli tal väga hästi välja.


  • Tõsi on see, et isegi tavaliste raamatute suured kogumid väänavad ruumi, nagu võib kõhklemata kinnitada igaüks, kes on käinud mõnes tõeliselt vanas antikvariaadis, sellises, mis näeb välja, nagu oleks selle kavandanud M. Escher mõnel halval päeval, ja millel on rohkem treppe kui korruseid ja säärased riiuliread, mis lõppevad väikeste ustega, mis on ühele normaalmõõdus inimolendile kasutamiseks ilmselgelt liiga väikesed. Raamatukogudes valitsevaid seoseid väljendav võrrand oleks: teadmine=jõud=energia=aine=mass; korralik raamatupood on lihtsalt üks peenemat sorti must auk, mis oskab lugeda.
    • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002, lk 6

Luule muuda

Sherlock Holmes
songerdab jalutuskepiga
Kungla rahva antikvariaadi raamatuprügis
Ta leiab Koidula kihara ja loorehavarre
poolpõlenud Postimehe veergudelt
leiab Miina Härma pilutatud särgiräbala
Anna Haava hilise lillekese
nunna suudluse
Lurichi armastuskirjad ja
Juhan Liivi kõige värisevama värsi

  • Kristiina Ehin, "Internatsionaalne Seks kõnnib mööda tänavat" kogus "Aga armastusel on metsalinnu süda" (2018), lk 37-38
 
Vikipeedias leidub artikkel