Siin, üürikeseks ajaks eemal sõimust ja peksust, võime jälle vaadata endasse ja mõtiskleda, ning siis saab selgeks, et me ei jõua koju. Oleme saabunud siia plommitud vagunites; oleme näinud lahkumas olematusse oma naisi ja lapsi; orjadena oleme sadu kordi marssinud tummas väsimuses edasi ja tagasi, hing kustunud veel enne, kui saabub nimetu surm. Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu uudiseid sellest, mida Auschwitzis üks inimene võis teisele teha. (lk 45–46)
Primo Levi, "Kas see on inimene". Tõlkinud Maarja Kaplinski. Vagabund, 2004, sari "Luukamber"
Minule oli toeks mu maailmavaade, ma tõotasin esimesel Auschwitzi õhtul enne uinumist mitte "minna traatidesse". See väljend tähistab laagris levinud enesetapuvõtet, kõrgepinge all oleva okastraadi puudutamist. Võtta otsuseks mitte joosta traatidesse polnud Auschwitzis loomulikult raske: enesetapukatse oli seal üsna mõttetu. Tavaline laagriasukas ei saanud kõige tavalisema tõenäosusarvutuse tulemuse või numbrilise "eluea" järgi loota, et ta kuulub väikese protsendi vangide hulka, kes elavad üle ka kõik järgmised valikud ja valikuviisid. Alles šokistaadiumis olev Auschwitzi vang ei karda üldse surma. Esimestel laagripäevadel ei hirmuta gaasikamber teda enam üldse, tema silmis on see kamber miski, mis säästab enesetapust. (lk 32)
Viktor E. Frankl, "... ja siiski tahta elada. Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit". Tõlkinud Piret Metspalu. Tartu: Johannes Esto Ühing 2002
[Karl] Fritsch oli tulnud mõttele kasutada mahalaskmise asemel mürki, mida oli Auschwitzi varutud fumigatsiooniks, ning ta oli püüdnud kindlaks määrata õiget surmavat annust. Aga kui gaasiga tapmine oli kord juba aset leidnud, hakkas Höss selles nägema lahendust juudiprobleemile. Detsembris [1941] tapeti Zyklon B-ga uus rühm nõukogude vange Auschwitzi krematooriumi surnukambris. Höss vaatas laibad üle ja kuulas laagriarstide seletusi. Talle kinnitati, et ohvrite lämbumisele ei eelnenud suuri piinu. Ta järeldas, et surm gaasi läbi on veretu ja säästab tema mehed suurest psühholoogilisest koormast. (lk 129)
Raul Hilberg, "Auschwitz ja lõpplahendus". Vikerkaar 8/9 2001, tõlkinud Kaisa Kaer
Kraków on Poola turismikeskus. Alates 1990. aastate keskpaigast on linna külastajate hulgas rohkesti ka juutide ajaloo huvilisi. Ei külastata aga mitte kohta, kus asus juudi geto, vaid linnaosa, kus Spielberg oma filmi ["Schindleri nimekiri"] väntas. Teine paik, kuhu sooritatakse päevapikkusi retki, on loomulikult Auschwitz. Enamik neist, kes Poolasse tulevad, võtavad varem või hiljem ette ka palverännaku Auschwitzi. 20. sajandi lõpul on see koht omandanud teatava sakraalse tähenduse, kirjutab Cole. Õudusturism on moes. Turistidele ei näidata aga jällegi mitte tõelist surmalaagrit, vaid väljavõtet, mis koosneb kõigile tuntud väravast kirjaga Arbeit macht frei, krematooriumist ja... suveniiripoest. (lk 118)
Anton Weiss-Wendt, "Mida tähendab meile holokaust? Võrdlevalt Ameerikast ja Eestist". Vikerkaar 8/9 2001
Needsamad põhjused, mille tõttu me Auschwitzist üldse midagi teame, moonutavad meie arusaamist holokaustist: me teame Auschwitzist just nimelt selle tõttu, et seal jäädi ka ellu, ja ellujääjaid oli seal selle tõttu, et Auschwitz oli lisaks surmavabrikule ka töölaager. Ellujääjad olid suures osas Lääne-Euroopa juudid, sest Auschwitz oli koht, kuhu nad tavaliselt saadeti. Pärast Teist maailmasõda oli Lääne-Euroopa juutidel vabadus kirjutada ja avaldada, mida nad tahtsid, Ida-Euroopa juudid aga, kes jäid raudse eesriide taha, seda teha ei saanud. Läänes suutsid holokaustimälestused jõuda (kuigi väga aegamisi) ajalookirjutusse ja avalikku teadvusse.
Auschwitz kui holokausti sümbol ei hõlma neid, kes tegelikult selle ajaloosündmuse keskmes asusid. Suurim rühm holokaustiohvreid, ortodokssed ja jidišikeelsed Poola juudid (ehk mõnevõrra põlgliku saksa sõnaga Ostjuden) olid lääneeurooplastele, sealhulgas Lääne-Euroopa juutidele kultuuriliselt võõrad. Mõnel määral on nad holokaustimälestuses jätkuvalt marginaalsed. Auschwitzi-Birkenau tapamasin rajati nüüdse Poola aladele, kuigi tollal kuulusid need Saksa Reichi. Seega seostub Auschwitz iga külastaja silmis tänapäeva Poolaga, kuigi seal suri suhteliselt vähe Poola ja peaaegu üldse mitte Nõukogude Liidu juute. Need kaks suurimat ohvrite rühma puuduvad peaaegu täielikult sellest mälestussümbolist.
