Borõss Oliinõk
Borõss Oliinõk (ukraina keeles Борис Ілліч Олійник; 22. oktoober 1935, Zaštšepõlivka, Harkivi oblast, Ukraina – 30. aprill 2017, Kiiev) oli Ukraina luuletaja, tõlkija, ajakirjanik ja poliitik.
Luule muuda
"Maa" muuda
Tsitaadid väljaandest: Boriss Oliinõk, "Maa", tlk Harald Rajamets, 1978.
Sina, kes valitsed kõike nii maa peal kui taevas
iidsetest aegadest,
inimsoo ühine leib, —
päevi, mis käes mul või eel, nende rõõmu või vaeva
õnnista sina. Neid pühitse. Valgusta neid.
Teradest paisunud tähk!
Nisu-usundi täheks
taevasse tõuse
ja andesta, et mõni hull
isegi praegu veel kullas kui mõõdupuud nähes
arvab, et elule mõõduks võib ollagi kuld.
- "Leivale", lk 8–9
Ja pehmes hämus laotub avar maa.
Ent agrojumal taevaranda vaatab:
"Nüüd ilmataat võiks veidi vihma saata,
ei talivili nõnda jõudu saa..."
See muremood vaid asja juurde käib
heal põllumehel iidsest ajast üha,
sest talioras kerkib nii mis mühab,
et suve tulles luua kuldseid päid.
Uus klubi vanu piire pühib eest.
Seal ukse juures vahib lastekari,
kuis kohmakalt pianiinot sisse tarib —
liig õrna lasti — mitu külameest.
- "Küla", lk 10–12
Kurvalt ohkama jäid meist veised kolhoosis,
sest viin vankriga haiglasse onu.
Targalt pilvitu, hall, nii ta puhkajapoosis
kui Potšaivi pühak konutab.
....
Läbi alevi loginal vanker veereb,
autod laseme ilusti ette.
Ja üht ununud kirikut näen tee veeres
nagu kehva raketimaketti.
Kahekümnendat sajandit mööda meid edasi
tirib hobune. Taat lausub endale:
"Aga on ikka julgus — raketiga sedasi
üles taevasse minna lendama!"
Ja ta lamab vankris, tööraske, käed karpunud,
oma päikse all, ehtne ja ehe.
Ma ei tea, kellel tarvis on rohkem vaprust:
kosmonaudil või põllumehel.
- "Vaprusest", lk 18–19
Aga gloobus, raseeritud,
viltu pea, on šokeeritud
ning mind vaatavad pilkavalt kõõriti
auväärt linnade silmasõõrid,
justkui öeldes, et meie mõõdus
nagu polekski Zatšepõlivkat.
"Kuidas nii —
pole Zatšepõlivkat?!"
"Pole jah! Pole kataloogis..."
...
Aga gloobus ümarapealine,
kujutledes, et ta on tõesti
peaaegu et päris Maa,
ära pöördus ja tõrjus kõrgilt,
et tema on niigi liig koormatud,
täis meresid, saari ja mägesid
ja riike ja nende piire
ja tähtsaid miljonilinnu
ning üks tühine Zatšepõlivka
ei huvita teda üldse.
...
"Tuleb välja, et sulle on kallimad
Johannesburg ja Alabama
või Dachau ja Buchenwald,
need häbimärgid timukarüül?
Või Monaco — see odav kleebik
õnnemängija reisikohvril?"
- "Diskussioon gloobusega", lk 21–23 (samast luuletusest on ilmunud Harald Rajametsa teine tõlkevariant "Kõnelus gloobusega" samanimelises ukraina luule kogumikus)
muuda
- Ei tohi öelda: kaitstes partei huve kaitseme vene rahva huve. Šovinistiks on ikka omaenda rahvusest suurvenestunud isik. (lk 49)
- Borõss Oliinõk NSV Liidu kirjanike VIII kongressil Moskvas, 24.—28. juuni 1986; cit. via': Lehte Hainsalu, "Aeg kõnelda, aeg kirjutada", Vikerkaar 4/1986, lk 46–49
- Mõtiskledes oma maa, tema elu ja inimeste üle, mõistad, et siin, Nõukogudemaal, kehtivad omad ajaseadused, sest meie päevad ja tunnid, meie viisaastakud on lausa tulvil imetlusväärseid tegusid, mida on kommunistide löökrühma juhtimisel korda saatnud lihtsad tööinimesed. (lk 2)
- Nii on see alati olnud. Hoolitsus miljonite töötajate eest, kellele nõukogude küla saadab oma saagi, ja nende eest, kes seda hindamatut väärtust — leiba — meie kodumaa piiritutel avarustel toodavad... Tänane küla ei erine endisaegsest, nüüd juba kaugete neljakümnendate aastate külast mitte ainult oma välisilme, vaid ennekõike elukorralduse poolest, maatöö rütmi poolest, millesse on lülitatud uued masinad, millesse on juba juurdunud tunnigraafik, töö teaduslik organiseerimine... Kõik see on suurepärane, kuid selles asi seisabki, et partei õpetab ja kutsub meid üles mitte rahulduma saavutatuga. Igalt ületatud rajajoonelt majanduses tuleb minna järgmise juurde, suurendada jõupingutusi, sest need eesmärgid, mille poole meie maa püüdleb, on ju suured ja tähtsad. (lk 2)
- Nõukogude küla töötab innustunult. Meie rahvas kiidab palavalt heaks NLKP Keskkomitee juulipleenumi otsused ja äsjalõppenud NSV Liidu Ülemnõukogu üheksanda istungjärgu tähtsad riiklikud seadused, nende hulgas ka seaduse kolhoosiliikmete pensioni alammäära kohta. (lk 14)
- Maailm võis taas veenduda meie, nõukogude demokraatia triumfis — ja see demokraatia tagab kõigile töötajatele õiguse vabale, rõõmsale tööle.
- Seda õigust tööle me viime ellu kõikjal — moodsate tehaste tsehhides, teaduskollektiivides, puuraukude juures, põldudel... Neil põldudel, mis tasuvad sajakordselt helde südame ja töökate kätega inimestele. (lk 14)
- Meie, kirjanikud, püüdleme täna selle poole, et jäädvustada meie aeg, mis on nii suur ja mis kätkeb nii palju. (lk 14)
- Borõss Oliinõk, "Partei kutsub!", Sirp ja Vasar, 21. juuli 1978, lk 2, 14 (Literaturnaja Gazeta nr 28, 12.07.1978)