Dora Heldt

Saksamaa kirjanik

Dora Heldt (kodanikunimega Bärbel Schmidt; sündinud Sylti saarel Saksamaal 10. novembril 1961) on saksa kirjanik.


"Puhkus papaga" muuda

Tsitaadid väljaandest: Dora Heldt, "Puhkus papaga", tlk Reet Weidebaum, 2018.


  • Ma pidin nüüd midagi ütlema. "Ema, oota. Ma sõidan Norderneyle, et aidata Marleenil tema külalistemaja ja kõrtsi renoveerida, ma ei jõua ju seal veel papa eest..."
"Ah, sa ei pea ju tema eest üldse palju hoolitsema, ta saab ise kõigega hakkama. Lõunat peate ju endale ka keetma, lihtsalt pakute talle ka. Õhtul aitab talle mingist väiksest ampsust ja pärastlõunaks kooki võite ju osta, Marleen ei pea eraldi midagi küpsetama."
Püüan meenutada, mis ajast alates isa kõigega ise hakkama saab. Kuus nädalat tagasi, kui ma vanemaid külastasin, oli kõik veel teisiti. Hoopis teisiti. Püüan tekkivat paanikat hääles alla suruda...
"Ema, minu meelest see ei ole hea mõte, ma..."
"Christine, ma pole sult eales midagi palunud. See on hädaolukord. Ma pean kaheks nädalaks haiglasse jääma ja Heinz ei saa niikaua üksi kodus istuda."
"Ma mõtlesin, et ta saab ise hakkama."
"No mitte kokkamise ja pesupesemise ja sellisega. Kuula nüüd. Ta on sinu isa. Sa saad ju üks kord ta kaheks nädalaks kaasa võtta. Sul on puh­kus. Ära nüüd teeskle. Ta oiiniikuinii alati tahtnud Norderneyl ära käia." (lk 5)
  • Jõllitasin telefoni ekraani. Kõne lõpetatud. Ilmselt oli asi otsustatud. Ma pean puhkama koos oma isaga. Esimest korda pärast kolmekümmend aastat. Viimane kord jättis isa mu pedagoogilistel kaalutlustel Kasselis parklasse maha. Tunnistan, mul oli raske puberteet, aga Kassel oli siiski liiga karm. Isegi kui ta mu pool tundi hiljem üles korjas ja kolm nädalat süümepiinu kannatas. Ja nüüd, kolmkümmend aastat hiljem hakkab see jälle peale. Vähemalt ei sõida me seekord Kasseli kaudu. (lk 6)
  • [Ema kiri peategelasele:] Nüüd siis peamisest: ütlesin papale, et ta võib Marleeni aidata, mitte kogu päeva, aga ehk tund või paar. Sa ju tead, milline ta on, kui tal midagi teha pole. Küll te talle midagi leiate. Pea meeles, et ta ei tohi raskusi tõsta, ta puus pole ju enam korras, ja redelil ronida ka mitte, tal hakkab pea ringi käima. Kui ta peaks värvima, siis anna talle õige ämber pihku, sa tead, et ta ei tee värvide vahel vahet. Muide, ta värvis eelmisel nädalal külaliste WC türkiissiniseks, sest ta arvas, et see on hallikassinine, aga sellega harjub. Ma vähemalt loodan. (lk 11)
  • Isa ei armasta reisida. See on pehmelt öeldud. Talle ei meeldi võõrad kohad. Seegi on pehmelt öeldud. Ta vihkab Syltilt lahkumist. Mitte ainult saarelt, vaid oma voodist, kohalt laua ääres, hommikuselt jalutuskäigult sadamasse lehte ostma, oma naabritest, oma aiast, oma sohvalt. Ta ei salli kokkulapatud särke kohvris, võõraste inimeste poolt kasutatud käterätte ja voodipesu, ta sööb ainult tuttavaid asju ja väldib päevaplaanis muutuste tegemist. Ma ei kujuta ette, kuidas ema saavutab selle, et viib isa vähe­malt kord aastas saarelt minema, ja mul pole õrna aimugi, mida kõike ta lubas, et isa nüüd rongis istub. Tegelikult ma ei tahtnudki seda teada. (lk 12)
  • Kurk kuivab. Alati, kui ma närvis olen, tekib mul torkiv janu. Minu selja taga oli müügilett vorstikeste ja jookidega. Ostsin purgi kokat, mitte et ma seda hea meelega joon, vaid sellepärast, et isa seda meile varem keelas. Lapsena demonstreeris ta selle tervistkahjustavat mõju nii, et pani kummikarukese sinna ööseks likku. Hommikuks hõljus klaasis ebamäärane kummimoodustis, mida isa meile juubeldades näitas. "Täpselt selline näeb ka su kõht seespoolt välja. Pealegi teeb koka rumalaks." Uskusin teda kaua. Tundes end mässajana, surusin purgi lössi ja viskasin prügikasti. Loomulikult mitte sellesse, mille kõrval ma seisin. Ei või iial teada. (lk 13)
  • Tubli poole tunni pärast ületasime Elbe silla. Isa jälgis pingsalt põlvedel lebavat linnaplaani. Esmalt seetõttu, et ta ei usaldanud navigatsioonisüsteemi ja minu orienteerumisvõimet, teiselt poolt, et jäise vaikimisega mind suitsetamise eest karistada. Antud hetkel sobis see mulle suure­päraselt, vaatasin aknast Elbet ja rõõmustasin Põhjamere üle. Dorothea ümises vaikselt kaasa raadiost tulevale poplaulule, Heinz vaikis edasi. Tõukasin reisikotti veidi eemale ja nõjatusin ettepoole.
"Dorothea, kas sul kindalaekas piparmündikomme on?"
"Ma usun küll. Heinz, kas saaksid, palun, vaadata?"
"Ohoo, sul on kurguvalu. Millest see küll tulla võis? Ega piparmünt suitsetamise kahjusid ei ravi. Selle vastu tuleb hoopis muid vahendeid kasutada. Ja..."
"Heinz."
"Papa."
"Jajah, te veel näete. Suitsetage end rahuga ribadeks, aga palun, ärge öelge, et ma pole teid hoiatanud." (lk 20)
  • Dorothea pööras minu poole. "Sa oleksid pidanud seda ütlema. Ma oleksin raadio lahti ühendanud. Ta suudab kõiki laule kaasa laulda. Mis ajast ta selline šlaagrikunn on?"
"Oeh, on alati olnud." Ma jätsin ütlemata, et ka mina oskan kõiki laule peast. Olgu Monica Morell või Bernd Clüver, ükski pole mulle võõras. Mu olulisemad aastad kümnendast kuueteistkümnendani möö­dusid pühapäeviti Grundigi makiga saksa šlaagriparaadi lindistades. Mu vanemad pidutsesid mõnuga, kui vähegi põhjust oli, laotati söögitoa kapile väike Rootsi laud, vaibad rulliti kokku ja lambid tõmmati üles. Joodi maasikabooli ja õlut, söödi makaronisalatit hernestega ja siis vihuti tantsu. Makilint kestis 60 minutit ja vaja oli vähemalt viit erinevat linti. Selle eest vastutasin mina. Ma salvestasin ilmselt sel ajavahemikul üles kõik saksa šlaagrid. Renate ja Werner Leismannist Christian Andersi ja Dorthe Kolloni, kuni selliste eksootideni nagu Andrea Andergast või Hoffmann & Hoffmann. Kõik. Trikk seisnes selles, et iga kord tuli tekitada erinev järjekord ja enne liiklusuudiseid pausile vajutada. Lihvisin oma tehnika selle kuue aastaga täiuseni. Minu montaaž oli perfektne. Helitugevus, pausid, üleminekud, kõik klappis. Vaid ühe lindi salves­tas minu õde. Ma olin klassiekskursioonil ja ei saanud kaks pühapäeva osaleda. Peol, mis oli pühendatud mu ema uuele jalgrattale, märkas isa esimest korda, et NDR 2 kanalil olid igal pooltunnil uudised. Ühtegi külalist pausid ei seganud, küll aga joodi kõvasti rohkem. Nõnda toimus nendel pühapäevadel maanteedel nii mõndagi.
Paari aasta eest sorteeris isa neid vanu linte. Ta helistas mulle ja ütles, et oli väga põnev tolleaegseid uudiseid veel kord kuulata ja tegelikult on väga kahju, et mind tol ajal ainult muusika huvitas. (lk 21-22)
  • Heinz võttis kannataja ilmel menüü. "Ma tõesti ei saa aru, mida te pidevalt mu kohvri kallal närite." Ta lappas menüüd. "Vorstikesed, see on tore. Ma söön praamil alati vorstikesi, käib kuidagi asja juurde."
Võtsin ta käest menüü. "Mina mõtlesin, et sul on hirm lihajäätmete ees."
Ta vaatas imestades üles. "Vorstikestes seda ei ole. Seda ma ei usu. Lisaks pole mul mingit hirmu selle ees. Ega mu ema ka mingi väga vaffa kokk polnud." (lk 26)
  • Mu pilk peatus kahel naisel, kelle vali naer ja jutt silma torkas. Tähele­panuväärne ei olnud mitte üksnes daamide kriiskav hääletoon, aga ka uskumatu välimus. Nad olid kuskil üle kuuekümne. Väiksemal olid ülespandud soeng, mida ma viimati nägin tädi Ankel oma vanemate legendaarsete pidude ajal. Ehedad 70-ndad koos lõputute juukseklambrite, laki ning spiraallokkidega kõrvade juures. Ta kandis punaseid lakksaapaid ja sinna juurde pahkluudeni ulatuvat sulemantlit. Sooja oli endiselt 25 kraadi. Teine oli peajagu pikem, lõuani ulatuvad juuksed veidi tupeeritud ja porgandpunaseks värvitud. Leekivpunaseks. Tema riided oleksid isegi 70-ndatel silma torganud: roosa villane seelik, punane villane pullover, oranž pontšo, kollane sall ja kirjud sukad. Kõik oli kootud.
Dorothea jälgis mu hämmastunud pilku. Selle põhjuseni jõudnud, tõmbas ta toidu kurku. Püüdsin tõsiseks jääda.
"Nii, Dorothea, mida ütleb sinu väljaõppinud kostüümikunstniku pilk säärase stiili kohta?"
Enne kui ta jõudis vastata, oli ka minu isa mõlemat märganud.
"Nägite neid daame?"
Dorothea köhatas. "Kirju teeb rõõmsaks, mis?"
Mu isa põrnitses mõtlikult värvipomme. "Minu meelest ilus. Sinu ema riietub ju ka enamasti ilusasti, aga mõnikord ehk pisut igavalt."
Jätsin meelde, et pean Dorotheale rääkima isa värvipimedusest, selleks et vältida suuremaid arusaamatusi. (lk 27-28)
  • Minu isa oli kavaler ja raskusi sobis tassida küll ta tütrel, aga mitte daamidel. (lk 34)
  • Nõks enne kella kaheksat astusime Piimabaari, kus Marleen oli meile laua reserveerinud. Ta oli juba seal ja istus lauas, kust avanes imeline vaade merele. Isa vaatas sisenedes ebakindlalt ringi. Aimasin ta mõtteid.
"Isa, selle nimi on Piimabaar, aga see on täiesti normaalne lokaal."
"Sa usud, et neil on nisuõlut?"
"Kindlapeale."
Ta rahunes silmapilk. (lk 36-37)
  • Pärast sööki kraamis Marleen välja ehitusjoonised ja fotod.
"Homme hommikul saame kõik üle vaadata, täna enam mitte, laud­põrandad on töös ja neile tohib alles homme astuda. Aga nii peaks kõik kunagi välja nägema."
Sõna "kõrts" ei sobinud enam üldse. Joonistelt paistis pigem klubi. Marleen tahtis baari kõrvale paigutada nahkdiivanid ja tugitoolid, keskele pidi tulema läbini klaasist kamin, ülejäänud ruumis pidanuks seisma kroo­mitud lauad ja korvtoolid, seal tahtis ta serveerida suupisteid. Dorothea ja mina olime vaimustuses. Heinz vähem.
"Söövad hernesuppi ja mäkerdavad oma rasvaste sõrmedega diivanid ära," leidis ta.
"Heinz, kindlapeale ei pakuta seal hernesuppi." (lk 39)
  • Järgmine pooltund möödus rahulikult. Ma ei tunne ühtegi teist ini­mest, kes suudaks nii pühendunult ja samal ajal süstemaatiliselt süüa kui minu isa. Ühele taldrikule sättis ta korrapäraselt kõik, mida süüa kavatses. Miski ei tohtinud segi minna. Singiviilakate, leiva ja keedise vahel pidi jaguma piisavalt ruumi.
Alustuseks võttis isa viilu musta leiba, millele määris võid, aga mitte lihtsalt niisama, vaid mõõdetud liigutustega. Või pidi katma ühepaksuselt kogu leivaviilu. Äär pidi jääma puhtaks. Seejärel asetas ta munapeekri täpselt taldriku keskjoone ette ja koputas munalusikaga koore lahti. Koor tuli ülemise kolmandiku osas ettevaatlikult eemaldada, nii et äär jäi ümber­ringi ühetasane. Muna tõsteti korraks peekrist välja, lahtine koor poetati peekrisse ja asetati muna oma kohale tagasi. Seejärel puistati soola ja pisteti muna lusikatäite kaupa nahka. Teiseks tuli kukkel. Ilma seemnete, täistera või moonita. Lihtsat saiake. Alumise osa sõi ta singiga, mille küljest oli kümme minutit nokkinud ära vähimagi rasvakübeme, poetades need tühja munapeekrisse. Ülemisele saiapoolikule määris ta alati maasikakeedist. Ma jälgisin seda imetlusega, nätsutades ise kuiva rosinasaia. Ta oli üdini keskendunud, ei vaadanud üles, ei lobisenud, ei pööranud tähelepanu mitte millelegi muule kui oma hommikusöögivärgi ettevalmistamisele. Ma olin näinud seda terve oma elu. Mitte miski ei olnud muutunud. (lk 44)
  • "Võtad ka veel tassikese? Mina pean enne tööpäeva algust tingimata aias ühe kohvi jooma ja suitsu tegema." Ta naeratas häbelikult. "Mu vanemad ei tea, et ma suitsetan, lapsik, kas pole, ma olen 24."
Mu süda muutus kergeks. "Jah, ma võtan hea meelega veel ühe kohvi. Mina olen muide 45 ja mu isa ei taha ka, et ma suitsetan. Ja me peame kaks nädalat koos puhkama."
"Ja nüüd sa ei suitseta enam?"
"Siiski. Aga ainult salaja. Ma ei hakka riskeerima. Sa ei tunne veel mu isa." (lk 48)
  • Pärast jumalikku veerandtundi rannakorvis hommikupäikese ja sigaretiga näitas Gesa, mida ma järgmised kaks nädalat hommikuti tegema pean. Mina hoolitsen hommikusöögi, tema tubade eest.
"Muidu teeb seda Kathi, minu õde, aga ta astus endale merikarbi jalga. Ema leiab, et ta ei tohi jalale toetuda ja ta usub seda. Nojah, seal on põletik, ta võtab antibiootikume ja ei tohi väljas käia."
"Miks su õde arsti juurde ei lähe? Mul oleks ükskõik, mida mu ema arvab."
"Mu ema ongi arst."
"Aaa..."
"Ta kartis alati, et hellitab meid ära."
See on muidugi argument. Ja vanemaid on tõesti igasuguseid. (lk 48)
  • Vaatasin isale otsa. Tal oli rohekas jäätis ninaotsas ja vahukooretups lõual. Ta keeras pea viltu ja naeratas.
"Oli sul ilus lapsepõlv?"
"Kas ajaleht sai juba läbi?"
"Seal pole suurt midagi lugeda. Ja mõnikord võib ju ka lihtsalt juttu ajada. Inimesed räägivad üksteisega liiga vähe."
"Ja sa tahad nüüd rääkida minuga mu lapsepõlvest?"
"Tahaksin lihtsalt teada, kas sulle meeldis su lapsepõlv. Minu oma polnud suurem asi pärast sõda, halb aeg, meil polnud mitte midagi. Aga teie kasvasite ju hästi üles, meil oli kõik olemas, ilus kodu, auto, koolivaheajad, iga pühapäev kook."
Meenutasin oma noort isa, kes õpetas mind ujuma, kes kirjutas mulle kirja, kui ma vaevalt lugeda oskasin, kes parandas mu jalgratast ja kes sõimas läbi kohtuniku, kes mind jämedate vigade eest käsipalliturniiril väljakult eemaldas. Jah, mul oli tõesti ilus lapsepõlv. Tunnetest tulvil haarasin isa käe ja surusin seda.
"Jah, papa, mul oli ilus lapsepõlv. Peaksin selle eest tänulik olema, ma tean..."
"Oh, mis." Isa peletas herilase oma jäätiselt. "Sellega on korras. Kas sa usud, et su õel ja vennal oli ka ilus lapsepõlv?"
"Minu... ah soo, jaa, muidugi, mis mõttes?"
Ta süvenes uuesti oma ajalehte. "Küsisin ainult. Bochumis pussitas üks 40-aastane naine oma vanemaid ja betoneeris nad sissesõiduteesse. Ta ütles, et see oli õiglane karistus jubeda lapsepõlve eest. Õudne. Aga meil on selles mõttes kõik korras, või mis?" (lk 54)
  • Isa ja Kalli said tuttavaks viiekümnendatel aastatel Hamburgis. Mõlemad olid pärit Frangimaalt ja läinud põhja suurt seiklust otsima. Seiklusega läks nagu läks, kui keegi just tööd laevatehases ja voodikohta kaheses toas Noorte Meeste Kristlike Ühingus selleks ei pea. Kalli ja mu isa läksid sammukese kaugemale ja üürisid koos korteri.
"Me olime nii-öelda üks esimesi kommuune." Isal oli selle lause juures uljas ilme ja ta tõmbas tahtmatult läbi oma hõrenevate juuste. "Jah, need olid metsikud ajad."
Usun, et see oli ainus kord, kui ta kahetses, et ei suitseta, sest mööda­minnes ise keeratud sigaretti pahvides oleks ta veel ägedamalt mõjunud.
Müüt, et minust võiks saada vana hipi tütar, suri, kui ma olin 13. Kalli naine Hanna jutustas meile tookord, et korter kuulus raudteelase lesele ja koosnes kahest endisest lastetoast. Proua Schlüterile ei meeldinud pärast tütre väljakolimist üksi elada ja ta üüris toad härradele Kallile ja Heinzile, keetis, pesi ja triikis nende jaoks. Alkohol ja daamide külaskäigud olid keelatud, see-eest mängisid nad igal õhtul kolmekesi kanastat. Singiviilukeste ja kurgikestega.
Pool aastat hiljem läks isa armeesse ja Kalli tolli. Nende sõprus püsis, ehkki metsikud ajad kuivasid kokku. (lk 55-56)
  • Nad olid ehtsad mehed. Kanged mehed. Aga mina olin laps ja Kalli kallistas mind.
"Christine, heldeke, oled sina aga kasvanud. Ma mäletan veel, kuidas sa krooksu tehes mu ülikonna täis purskasid. Pool tundi enne kirikut. Ma arvan, et see oli Volkersi leeripidu. Või mis, Heinz? Sa laenasid mulle veel oma jaki. Sa olid aga tõesti armas lapsuke, Christine."
"Kalli, sinu poeg ja mina oleme üheealised, neljateistaastaselt ei teinud ma enam kindlasti krooksu."
"Ei? No siis oli see ristimine. Küll aeg lendab. Tulge ometi sisse, ma keedan kohvi." (lk 56-57)
  • "Millal te teineteist õigupoolest viimati nägite?"
"Alles hiljuti. Kui ta käis koos Hannaga Taanis ja siis tulid sealt laevaga Syltile. Me olime just sissesõidutee kividega sillutanud."
"Papa, sellest on kümme aastat."
"Tõesti? Näed siis. Ja ükski kivi pole nihkunud, tee on täpselt samas seisus. See oli korralik firma." (lk 57)
  • Kalli naases kandikuga. Sel olid kolm tassi ilma alustassideta, lahti­rebitud küpsisepakk ja kohvimasina kann mingi suhteliselt heleda ollu­sega. Ta asetas tassid diivanilauale ja valas kohvi välja. Vaatasime huviga, kuidas kohvipulber kannupõhjas keerles. Kalli uuris seda, pea viltu.
"Kummaline. Miks nii palju pulbrit?"
"Sellesse masinasse tuleb panna kohvifilter. Kas sa tegid seda?" Isa segas ettevaatlikult oma kohvi.
Kalli kummardus tassi kohale. "Ju ikka."
"Mis tähendab ju ikka?"
"Ega ma loll ole. Muidugi panin. Ma ei keeda ju esimest korda kohvi. Christine, vaata korraks."
"Äkki läks filter kahekorra."
Kalli loksutas kannu ja kohvipulber keerles selles ringi.
"Mis nüüd?"
Uurisin kollakaspruuni vedelikku. "Keedaks uue kohvi?"
Pärast lühikest kõhklust valas isa oma tassi sisu kannu tagasi.
"On sul nisuõlut?"
"Jah, muidugi on. Ega liiga palju kohvi polegi kasulik. Mul tekivad viimasel ajal kergesti kõrvetised. Christine, äkki sa võtad mahla?"
"Mahla?" Püüdsin mõistatada, kas Kalli peab silmas mu lapselikku vanust.
"Võid ka klaasikese likööri saada."
Küsimus polnud niisiis mu vanuses, vaid selles, et nisuõlu on selgelt meestejook. (lk 57-58)
  • "Mu meelest on tore, et sa koos isaga puhkust veedad. Katharinale ei tule iial midagi sellist pähe. Kunagi ta käis koos Hannaga mingil ilunädalalõpul kusagil idas. Noh, saunad ja sissekreemitamine ja selline värk. Aga mina olen ju ainult isa, mind pole ta kunagi kutsunud. Minul lubati see ainult kinni maksta."
"Miks nad siis ravikuuri ei võtnud?" küsis minu isa imestunult.
Neelatasin ja jõllitasin igatsevalt ta õlleklaasi. Ta võttis selle kätte ja vaatas mulle noomivalt otsa.
"Mis ravikuuri?"
"Seal eespool oli silt "Ema-lapse-sanatoorium", selliseid on kindlasti idas ka."
Kalli raputas pead. "See on emadele ja väikelastele. Katharina on juba 35."
"Ja siis? Ikkagi on ta teie laps. Christine, kas sa pole emaga millegi sellise peale mõelnud? Olete aastakümneid haigekassale maksnud, siis võiks ju kunagi ka mingi avalduse teha." (lk 59)
  • Ta tõusis järsult ja läks välja. Lugesin kaheteistkümneni, siis tõusin ja läksin talle järele. Ta istus oma voodil ja põrnitses kappi.
"Mis siis nüüd lahti on?"
Ta hõõrus oma paljaid jalgu vastamisi ja oli vait.
"Papa! Palun!"
"Sinu ema lebab haiglas ja teid varitsevad ohud, millest ma midagi ei tea."
Selles lauses puudus igasugune loogika, aga ma tundsin kohe süüme­piina. Istusin tema kõrvale.
"Ah, papa. Põlveliigese asendus on tänapäeval tavaline operatsioon. Ma helistasin eile hommikul emale, ta oli väga rahulik ja ei pabistanud üldse. Ja me helistame talle hiljem jälle. Sobib?"
"Sinu ema ei pabista kunagi. Selles probleem ongi. Kui mina ei muretseks, ei tajuks keegi olukorra kogu tõsidust. Aga mina ei saa kõigi eest vastutust võtta." (lk 63-64)
  • Põrkasin puusaga vastu ust ja vandusin. Siis nägin ma külalist profiilis ja neelasin ülejäänud vandesõnad alla. Olin tige oma roosa-mustatriibulise vana T-särgi peale ja et ma ei olnud korralikult meigitud, lootsin, et isa ei tule kohe tagasi ja punastasin kergelt. Seda kõike korraga. See oli unistuste mees. Tundsin endas taas jahikirge. Et armastus esimesest pilgust võib ju siiski olemas olla. Higistasin. Möödusin tast võdisevatel jalgadel ja astusin talle otsa jõllitades vastuvõtuleti taha. Kahjuks oli mul hääl kadunud. Mõistus ka. Tundsin end nagu idioot. Ta vaatas mind pruunide hirvesilmadega ja ütles sügava sametise häälega:
"Tere hommikust, minu nimi on Johann Thiess, ma reserveerisin ühe toa."
"Jah, väga vara on veel." Ma kähisesin ja köhatasin ja püüdsin mee­nutada lauseehituse põhialuseid. "Ähh... halloo... see tähendab, tere tulemast. Niisiis, võti."
Kükitasin leti taha, tehes näo, et otsin võtit. Hammustasin põlve, lootes, et see mind kuidagi aitab. (lk 65)
  • Marleen müksas mind.
"Mis sinuga lahti on? Said šoki?"
"Marleen, ma käitusin nagu vaimuhaige."
"Paraku küll. Selline sa välja näedki. Mis juhtus?"
"Pole aimugi. Äkki armastus esimesest silmapilgust?"
Marleen pani käe mu laubale. "Tahad midagi sisse võtta?"
"Ma hammustasin oma põlve ja ta nägi seda."
Marleen oli nüüd täielikus segaduses. (lk 66)
  • "Ma lähen vist päikesest lolliks."
"Jah." Isa vaatas mulle otsa. "See käib kähku. Peaksid mütsi pähe panema." Ta vihjas oma nokkmütsile. "Siis püsib aju värske." Ta vaatas taas merele. ״Ema on nüüd juba kliinikus. Ines pidi ta keskpäeval sinna viima. Loodame, et tal on ilus tuba ja kõrvale ei panda kedagi, kes öö läbi norskaks."
"Ta ei ole ju meeste palatis."
"Muidugi mitte. Aga ta ise norskab ka."
"Päriselt?"
Ta noogutas. "Jah, sa oled selle temalt pärinud."
"Mina norskan? Kust sina seda tead? Ma pole seda iial teinud."
"Siiski. Kui tahtsin sind eile hommikul äratada, tõmbasid sa täie saega. Siis ma mõtlesin, kui hea, et mõni võõras ei kuule. Mulle ei tee see midagi, ma olen ju lõpuks su isa." (lk 69-70)
  • "Kuidas ta varem reageeris, kui sa kellegi koju tõid?"
Püüdsin meenutada. "Täitsa normaalselt. Holgeri kohta ütles, et tol on midagi jõhkrat silmavaates, Jörg oli tema jaoks liiga pehme, Peter liiga loll ja kui ma tahtsin Berndiga abielluda, soovitas isa abielulepin­gut. Lahutuse järel ta juubeldas ja kutsus mind välja sööma. Selline ta kord on." (lk 73)
  • Võpatasin seda häält kuuldes. Enne kui ma vastata jõudsin, seisis Johann Thiess minu ees.
"Vabandust, ma ei tahtnud teid ehmatada. Siin on tõesti kena." Ta osutas toolile. "Kas tohin?"
Ta naeratas. Mina neelatasin.
"Loomulikult... Kohvi?"
"Hea meelega. Kui see probleeme ei tekita."
Hüppasin püsti ja tormasin majja. Ei mingeid probleeme. See päästis mu elu. Kohvimasinaga toimetades tegin hingamisharjutusi. Palvetasin võime eest moodustada terveid lauseid, ja et isa püsiks kogu ülejäänud elu duši all. Natuke rahulikumalt laveerisin kahe tassiga lõpuks aeda. (lk 74)
  • "Ma muide ei tea veel teie nime."
Nii ilusat mehenägu olin ma harva näinud.
"Christine. Christine Schmidt."
"Christine." Nii kaunilt polnud mu nimi veel kunagi kõlanud. Mul tuli kananahk ihule. (lk 75)
  • Keegi ei märganud mind, lauas valitses kummaline meeleolu. Kaksikud sosistasid, pead koos. Isa põrnitses lauda ja Kalli oma kokkupandud käsi. Köhatasin valjult.
"Hei, kuidas film oli?"
Kalli ja Heinz tõstsid pea ja vaatasid mulle tõsiselt otsa. Isa heitis lastele kiire pilgu ja viipas mu lähemale.
"Mis juhtus?” Hirmsa sõnumi ootel laskusin toolile. Mu isa hääl kõlas etteheitvalt.
"Sina teadsid seda?"
"Mida?"
"Et nii paljud peavad surema? Sajad. Ja paljud neist on alles lapsed."
"Kuskohas? Miks?"
"Antarktikas." Isa löristas nina.
Vaatasin Kallile küsivalt otsa. "Need keiserpingviinid," selgitas ta, "jätavad nõrgad maha. Me elasime neile väga kaasa."
"Pingviinid," püüdsin teha kaastundliku näo, mis aga väga kähku ei õnnestunud. Hoolimata sellest, et mulle pingviinid meeldisid.
Emily märkas mind alles nüüd ja naeratas. ״"See oli ilus film. Aga mõned said seal surma. Pingviinid munevad ka. Heinz on nüüd ping­viinide munakuningas."
"Oo." Kujutlesin vaimusilmas oma isa lumeülikonnas läbi Antarktika marssimas, et pingviine päästa. No jah, eks vanaduses võib ka hullemini minna. Jääb üle vaid küsimus, mida mu ema sellest arvab. Valutava põlvega läbi lume vantsida oleks keeruline, lisaks külmetab ta pidevalt. Ja seda kõike tundmatute pingviinide nimel. (lk 160)
  • "Heldene aeg!" Isa hääl kaikus üle lärmi. Kindla käehoobiga vaigistas ta kella. ״Oled sa surnud? Või kurt? See värk lõugab siin juba 10 minutit."
Isa seisis pidžaamas mu voodi ees ja vaatas mind ülevalt alla.
"Kas ma ei öelnud, et ära jää nii kauaks. Mis kell oli?"
Toppisin pea padja alla ja mõmisesin, et mul polnud kella...
"Mis mõttes? Kus su kell siis on? Ära ütle, et sa oled selle ära kao­tanud. Me kinkisime selle sulle kolmekümnendaks sünnipäevaks ja see oli päris kallis."
"See oli viisteist aastat tagasi."
"Mis siis? Nüüd on see juba antiikne ja veelgi kallim. Millal sa seda viimati nägid?"
"Papa!" (lk 171)
  • Lakkisin põrandaliiste raadiost kõlava Margot Hielscheri hiti "Vaata mulle silma" saatel. Isa seisis redelil ja möirgas kaasa. Kui ta pööras minu poole, et hõigata rõõmsalt ״"Läheb ju küll!", lõi redel vankuma.
"Heinz, ükskord sa murrad veel kaela." Marleen oli märkamatult sisse astunud ja kiirelt redelist kinni haaranud. "Ole pai ja tee seda kusagil mujal."
"Muidu jääb Marleen süüdi - musta tööjõu pärast." Onno otsis oma tööriistakastist midagi ja vaatas korraks üles. "Aga me võime ju öelda, et Heinz kukkus jalgrattalt, siis maksab tema kindlustus ja meie pääseme puhta nahaga."
"Te olete kõik nii brutaalsed." Isa ronis ettevaatlikult redelilt alla.
"Elus on olulised sellised asjad nagu kaastunne, armastus, inimlikkus. Teie ei tea neist midagi, aga kunagi te veel mõtlete mu sõnade peale..." (lk 178-179)