Dušš

Proosa

• Ja ka siin, nagu me pika rännutee igal pöörangul, üllatati meid hakatuseks dušiga, sellal kui meie tundsime puudust hoopis muust. Ent tegu polnud tolle alandava, deemonlikult groteskse musta missa rituaaliga, mis oli tähistanud meie sisenemist koonduslaagri kõiksusse; see polnud ka funktsionaalne, kõrgel tehnilisel tasemel antiseptiline protseduur, mis sai meile osaks mitme kuu pärast, kui ameeriklased meid oma hoole alla võtsid; tegemist oli venepärase pesemisega, umbes nii, nagu see on ajast-aega käinud.

Ma ei kahtle sugugi, et üks korralik dušš kulus meile toonastes oludes ära: see oli vajalik ja igati teretulnud. Ent nii selle kui ka kõigi kolme mälestusväärse küürimise puhul üldse oli toimingu konkreetse, otsese tähenduse taga hõlpsalt äratuntav suur sümboolne vari: iga uus võim, kes meid korralt oma sfääri tõmbas, tundis ebateadlikku iha kiskuda meilt varasema elu kest, teha meist oma mudelile vastavad uued inimesed, märgistada meid oma sildiga.

• Primo Levi, "Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Mailis Põld. Vagabund, 2004, sari "Luukamber", lk 155

• Esikulambi valguslaigus paistis lumesadu kui tasane ja unine dušš. Isevärk seisis minu kõrval vaikides, pikk, kõhetu, kondine - nagu kuju, mis visandatud paari pliiatsitõmbega. Iga liigutusega langes temalt lund kui tuhksuhkruga üle puistatud koogilt.
  • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020

Luule

"Pesuruumis vihmamasin
oli jälle tore asi,
keerad nuppu — kastab sind.
Seal võiks terve päeva olla,
kuid ka teised tahtsid tulla,
ja siis isa kutsus mind.
Pärast limonaadi tõime,
jõime
     mitu pudelit."

• Heljo Mänd, "Esimeselt saunaskäigult", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 50