Nagu sotsioloogid teavad, tekib eliit indiviidi eraldumisel massist. Päritolu, varandus, ametikoht, anne, ilu, elegantsus riietumisel — need on igavesed determinandid, mille jõul eri inimesed kristalliseerusid eliidiks. Aga minu kauasel nähtuse uurimisel on selgunud midagi enamat, mille vastu sotsioloogia on saamatu või jõuetu. Eksisteerib mingi eliidi seltskondlik metafüüsika, mille seletamiseks ei piisa loogikast ja mida ei saa mingite konkreetsete reeglite alla painutada. Faktimaailmas ei ole kunagi piisavalt täpseid põhjendusi, miks mingi tüüp ilma ühegi ülalpool nimetatud tingimuseta kuulub kõrgemasse seltskonda, ja teine, kel on neid tingimusi hulganisti täidetud, ei kuulu. Ma arvan, et väikest rolli ei mängi sinna kuulumise tahe: kui keegi väga tahab ja pühendab end sellele, siis lõpuks ta sinna ka kuulub. Aga see oleks liiga lihtne seletus.
Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", 31. jaanuar. Tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 160
"Ma topin teie noored pead elutarkust täis," oli miss Brodie nendele tol ajal öelnud. "Kõik mu õpilased kuuluvad eliiti, ühiskonna koorekihti." (lk 193)
Meil siin Ida-Euroopas on ajaloolisest kontekstist lähtuvalt jäänud ühiskondlik ja poliitiline aktivism kontrastina lääne häälekatele rahva mobilisatsioonidele kohaliku võimu tasandile. Nüüdisaegne Eesti kodanikuaktivism on seotud 1980. aastate režiimivahetusega, mil sotsiaalsed liikumised muutusid üha nähtavamaks. Mitmed varasemad liikumised taastati (näiteks seltsiliikumiste traditsioon). Nendest kujunes suuresti uus poliitiline eliit, mis võib olla ka üks põhjus, miks ei tekkinud juba toona, kohe uue Eesti alguses, tugevat kodanikuühiskonda.
