Gustav Suits

Gustav Suits (30. november 1883 Kurista – 23. mai 1956 Stockholm) oli eesti luuletaja, kirjandusteadlane ja -kriitik, Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjanduse professor, üks nooreestlaste liikumise juhte.

Nikolai Triigi joonistus "Gustav Suitsu portree" (1928)

Proosa

• See, mis olusid inimestele ja rahwastele aitab tarwituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab on haridus. Ja meie hüüe on: Enam kulturi! See on kõigi wabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam europalist kulturi!

Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!

• Noor-Eesti lipukiri albu­mis "Noor-Eesti I", 1905, lk 17

• Elu ihaldame, vaba ühiskonda ja vaba kodumaad tahame. Hüüame sellepärast lahti armetust alandusmoraalist, kilpkodanlisest kitsusest, vaimutute klasside mõju alt. Ülekohtuste võimude ja silmakirjaliste sõnasulaste, riigi ja kiriku ilusa ühenduse pihta langevad noorte seppade vasarad!
  • Kogumiku "Võitluse päivil" (1905) samanimelises juhtkirjas

• Eesti töörahvas ei nõua mitte rahvusliku separatismi, vaid ühe proletaarse revolutsiooni eeskava punkti teostamist: rahvavõimulise Eesti kuulutamist ise­seisvaks vabariigiks. Küllalt on eesti rahvas 700 aasta kestel kannatanud Saksa ja Vene saagitsejate ja võimupidajate all. Küllalt on eesti rahva pojad maailmasõjas ohvreid toonud asja eest, mis nende oma ei ole olnud. Nüüd näib rahvusvaheline tund löönud olevat ka eesti vägistatud rahvuse vabastamiseks, aeg kätte jõudnud meie seitsmesaja aasta eest katkestatud rahvavõimulise riikliku arenemise jätkamiseks. [---] Soome lahe kummalgi rannikul on mõeldav Soome ja Eesti vabariikide lepingu­pärane reaalunioon kummagi rahvaesinduse soovil ja rahvusvaheliselt kindlustatud rahvahääletuse eeldusel.
  • "Eesti Töövabariik. Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses", 1917. (Rmt: Gustav Suits, "Vabaduse väraval". Ilmamaa, 2002, lk 83, 93.)

• Olen näinud [Eesti iseseisvuse] teostamist, mille eest mitmete sugupõlvede usutunnistajad on surma läinud. Milline teenimata õnn! milline saatuse pilge! Olen kaasa elanud nobeda vaatuste vahetuse, kus unistus on muutunud hullustuseks, mõte mõttetuseks, idee ideetuseks … Mu kaasa sündinud kirjanikukalduvus on mind takistanud ühekülgselt imetlemast võimu-himulisi eneselaiutusi, ahneid saagitsusi, metsikuse meeletusi. Järelduseks rida vasturääkimisi ja enesevasturääkimisi võitlevate poolte vahel. Mis teha! Kas lahku minna ka omast enesetundest! Olen paremaks pidanud loobuda nii mõ­nestki koosmängust, kui oma südame ja aru tunnistustest. Siin seisan oma andumuste ja keeldumustega: niisuguseks on mind loonud loodus, aeg ja igavik!
• Kõige tegelikumad inimesed elavad kõige petlikumat paisteelu enesele aru andmata, kes nad on, mis nad teevad ja kuhu nad lähevad!
  • Luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922) eessõna

• Ühisbaltliku kirjanduse looming on – nii või teisiti võttes – vaevalt usutav. Lähem ainete ja aadete vahetus Baltimaade enamusrahvastiku ja vähemusjõudude vahel oleks vastastikuse liginemise mõttes siiski võimalik, keelte ja meelte lahud ülesillutatavad liiatigi kirjanduslikul alal. Balti võrdlev kirjandusajalugu oleks käsilevõetav. Aga see ei ole teostatav mitte ilma praegusest nõudlikuma pingutuseta. Seda ei saavutata mitte juhuslike kõrvalpilkude heitmisega iga huviosalise kodusest keskusest.
  • Balti kirjandusajaloo katse, Eesti Kirjandus nr 5, 1929

• Olgu eesti keele ja rahvuse armastus meie elutahte lahutamatuks osaks. Tahes või tahtmata peame ennast pooldama kokkupuutes teiste suurustega. Ise­olemise evangeeliumi täiendavate suhete vajadust ei saa keegi salata.
  • "Ankeet kultuurpoliitilisest vä­lisorientatsioonist", Looming 1/1934, lk 109

Luule

Las' kasvame, me tõusev sugu,
ja ootame, mil tuleb tund,
kus nendele, kes näevad und,
kord müristame kõrvu sõjalugu.

• "Noorte laul" (1904). Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 22

Noor olla on kevadet rinna sees kanda
ja kevade kohinat kuulda,
kui sõuavad lootuste, ihade randa
need ärganud vahused, noored.
Ei midagi mehele pole palju,
kui nõuavad aated talt ohvritki.
Sest lõõtsugu vastu maru valju,
ma purjetan merele ometi.

• "Nooruse unenäod", ajakiri Linda, 13. mai 1904; rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 49, pealkirjaga "Nooruse unenägu"

See kerkis üles nagu merelaine,
mu hinge iha, usk ja lootus – isamaa.
See oli päike minu aadetele,
kui taevatuli kuldas noori mõtteid ta.

...

Kuid tean siiski nõiasõna mõjusa,
mis kaljusid võib paigast paisata.
Töö selle nimi on, töö ilma võitja on –
ta vägevamalt astub kui Rooma leegion.

...

Maa tuuline mull' harida on antud,
ei teinud seda luule viinamäeks,
mu vaimustused liivasse on kantud.

• "Tuulemaa II"

Eestis sajab
hääletult roosteudude märga.
Ei siin haljast loorberipärga
vajuta keegi lauliku pähe.
Saatustest troostitum sündida
laulikuks Eestis.

• "Laul Eestist" teisest luulekogust "Tuulemaa", 1913. Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 93-94

Oh kuule: kerkokella lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.

• "Kerkokell" (1913). Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 143-145

Käia üles pöördud palgel
eha valgel,
see mu palvetuse tund.
Nii kui koju poole lähed,
ladvus tähed
värisema kirgastund.
Teie poole, kauged ilmad,
tõstan silmad
ülendades vaimu siit.
Hing kui kaugest laotusest,
paotusest
otsiks igatsuste hiit.

• Luulekogust "Kõik on kokku unenägu"

Tema kohta

• Suitsu elu tulel on kahtlemata puudunud tarviline määr hapnikku. Kuid igatahes on Gustav Suits üks Eesti euroopalisemaist isikuist, kasvand üle koduse ahtsuse rahvusvahelisteni väljavaadeteni.
  • Aino Kallas, 1918

• Ajajärgu kahva­tust ja loiust värsitoodangust, mida esindab Linda, tema luuletused tungivad lugeja teadvusse esmakordse uuduse ning värskusega. Ning kui hiljem, punasel aastal, jõuab eesti üldsuse kätte Helsingis ilmu­nud Elu tuli, nüüd juba Gustav Suitsu nime all, on autor korraga tun­nustatud luuletaja ning eriti noorsoo lemmik. Selle esikkogu tööle ning võitlusele õhutav paatos mõjub noortele (mäletan seda koolist, kus ma käisin) samavõrt nakatavalt kuivõrt on üllatav selle ebakon­ventsionaalne, haritud stiil ja hoogus rütm.
• Kuid – ärgu unustatagu – see va­saraga virutav noor värsisepp lõpetab siiski manitsusega, et tõeline luuletaja ärgu olgu mitte sotsiaaldemokraat ega kodanlane, vaid enne kõike luuletaja, kes ka võitlejaile meelde tuletab, et inimene ei ela mitte üksi leivast. Väga ebakohane manitsus, kuna võitlus käib just leiva pärast neile, kel see puudub, – salvasid marksistlikud arvus­tajad.
• Ta manab tule­vikuinimesi, kõiki neid proletaarsesse intelligentsi kuuluvaid noor­mehi puna- ja sinisärkidega pükste pääl, kes ringi käivad koltunud ning tuhmunud nägudega, et miks nende püüd on suunatud eeskätt leiva järele, aga mitte võimalikult täiusliku hariduse, kõrgema teaduse, kirjanduse ja kunsti järele, mis ei ole otseselt rakendatud töölisklassi algeliste vajaduste ja tema klassihuvide teenistusse. Vaimuloomingut ei saavat ju mitte seletada tulunduslike ja ühiskondlike oludega ega klassivõitlusega, vaid tulevat tunnustada täit loomingu vabadust. Loogiline järeldus: tööline pingutagu end üles "kõrge kunsti" mõist­miseni ja maitsmiseni. Suits väidabki siis, et poliitiline ja sotsiaalne uuestisünd ei ole võimalik ilma kultuurilise uuestisünnita. Koguni kustumata kirjaga ta tahab kirjutada kuulajate (ja lugejate) tead­vusse, et isikuline kultuur on kogu inimesliku väärtustetoodangu tähtsamaid tegureid.
• Tema kaks suurt kõnet "Vanemuises" Jaan Tõnissonist kui talupoja-kodanluse silmapaistvamast eestvõitlejast (1913) kutsuvad esile elavat sõnavõttu nii kodanlises kui marksistlikus ajakirjan­duses, ja kõneleja tunneb veel aasta hiljem tarvidust enesekaitseks eriti marksistlike arvustajate vastu, kinnitades uuesti oma tööliste-sõbralikkust ja leppimatust maksva ühiskonnakorraga.
• Maailmasõja teisel aastal, 1915, ilmus Noor-Eesti album V, mis oli ühtlasi rühma juubeliväljaandeks 10-aastase kestvuse puhul. Selles, päälkirja all "1905-1915", Gustav Suits konstateerib valusa nukru­sega lääne-euroopalise kultuuri katastroofi, Noor-Eesti ihaletud inimsusideaali ja kultuuriideaali kokkuvarisemist. Meelde tuletades oma nooruslikke ilusaid unistusi, millega elu on mänginud nagu tuul pilve­dega, ta jätkab: "Meie illusioonide kokkuvõtteks kujunes tuttav hüüd­sõna "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Olime vai­mustatud euroopalisest kultuurist, kuna Euroopa röövrüütlite järel­tulijad praegust katastroofi juba järjekindlasti ette valmistasid. Taot­lesime erakondadest kõrgemale tõusmist, kuna kogu inimkond oli ja­gunenud kaheks suureks erakonnaks: kurnajad ja kurnatavad". Kapitalistlik-militaristlik süsteem – euroopalise kultuuri kal­mistu. Individualistliku ilutsemise mõttetus korraga miljoneid hävi­tava ning purustava sõjasaatuse silma all. Ja nii luuletajagi peab end tunnistama "selle koletisliku korra vastaseks, mis purustab ja laastab ka Arieli riik".
• On saabunud aasta 1917, revolutsiooni punased lained löövad kõrgelt ja haaravad kaasa ka luu­letaja. Ta tunneb end uuesti nagu omas elemendis, hüüab au "Revo­lutsiooni vaimule", laulab uljasti vabaduse pulmast ja vabaduse tuljakut, heidab üldsuse ette mehiselt ründava "Internatsionaali" tõlke. Hulga aja takka ta ilmub jälle kodumaale, astub Eesti sotsialistide-revolutsionääride parteisse, algatab esimesena Eesti iseseisvuse mõtte ja seab partei ülesandel kokku märgukirja Eesti Töövabariik. See esitatakse jaanuari alul 1918 Eesti kohalikule enamusele valitsusele ja hiljem ka Venemaa võimumeestele. Suits katsub oma aadet veel propageerida ühel miitingul Oleviste kirikus – siis "Olevi rahvamaja" (sellest vist tema luuletus "Hüüdja hääl"), kuid karju­takse enamlise kuulajaskonna poolt armutult maha. Eesti iseseisvuse mõte on siiski pandud liikuma, ja siin jäävad Suitsule kahtlemata ühe agarama algataja teened.
• Jah, G. Suits on tänapäeval "elukauge". Tänapäev ei hinda isiku vaimseid väärtusi, vaid eeskätt tema ühiskondlikult suunatud ja ra­kendatud vitaliteeti. Aktiivsust, tempot, hoolimatust – elulähedust. Kuid ometi – kui see vitaliteet on kõik tõkked maha joosnud, kui ta omakord muutub "kunstiks kunsti pärast", "militaristlikuks nihilis­miks", mille eest Saksas juba hoiatatakse, siis ehk jõutakse ka tead­vusele, et "kõige tegelikumad inimesed elavad kõige petlikumat paisteelu enesele aru andmata, kes nad on, mis nad teevad ja kuhu nad lähevad!"
  • Jaan Kärner, "Gustav Suits ühiskondlik-poliitiliselt vaateveerult", Looming nr 9, 1933

• Luuletajale saab järkjärgult sel­geks, et saabunud Eesti trikoloor ei kanna eneses seda sisu, mida ta tahtis sinna panna. Rahvuspoliitiline vorm teostus, kuid sotsiaalpoliitiline sisustus jäi lippude vahetuste ajal õhku rippuma. Suits oli küll soovinud punalippude lahkumist, võidelnud rahvuspoliitikuna nende vastu, kuid oli teinud seda lootuses lahendada sotsiaalseid kü­simusi rahvusliku kollektiivi enese raamides. Kui nüüd Eesti trikoloori all võidule pääses Vana Tühi, tõusik ja munder, kui tööeetos, humaansus, vabadus tallatakse jalge alla, siis astub Suits välja opositsiooni, teostab uue vaimse maapao, kust ta ette võtab aatevõitleja rünnakuid, töö, õigluse, humaansuse nimel.
  • Henrik Visnapuu, "Gustav Suits rahvusliku aateluuletajana", Looming nr 2, 1934

• Päris "sooje" ja lihtsaid "tundmusvärsse" on G. Suitsul imevähe. Need on siis nagu kontrolli alt kogemata läbi lipsanud pisiasjad, ära­võidetud häbenemise tooted. Muu karguse keskel tunduvad nad abi­tud, nagu pesast liig vara välja sattunud linnupojad, aga ühtlasi liigu­tavad. See on eestipärane joon – tundmusi varjata, häbeneda, sõna­tuks vaikida. Aga ehtsas poeedis kõik see varjatu, häbenetu, vaikitu otsib endale siiski teed ja ilmub päevavalgele vahel tundmatuseni ümberriietatult.
• Suitsu muusa ei salli nuuksumist. Tema loomule on võõras hinge ekshibitsio­nism.
  • Johannes Semper, "Kilde Gustav Suitsu puhul", Looming nr 9, 1933