Rosa Schweninger (1848–1918), "Noor ema", s.d.

Proosa muuda

  • Naise bioloogiliste tõikade uurimise kõige hämmastavam tulemus on see, et kõikide imetajate emastest on naine kõige enam endast võõrandunud ja võitleb kõige ägedamalt selle võõrandumise vastu. Üksnes naise organism on nii tingimusteta soojätkamise funktsiooni kütkes ja naisel on kõige raskem sellega nõustuda: puberteedi ja klimakteeriumi kriisid, igakuine "needus", pikk ja sageli raske rasedus, piinarikas ja mõnikord ohtlik sünnitus, haigused ja õnnetusjuhtumid on vaid naise­le iseloomulikud. Võiks öelda, et mida rohkem ta oma saatuse vastu mässu tõstab, püüdes end indiviidina maksma panna, seda raskem on ta saatus. Naisega võrreldes on mees igati eesõigustatud olukorras: mehe suguelu ei ole vastuolus tema isikliku eksistentsiga.


  • "Ahaa. käes!” ütles ta. "Maa... hm. väga hea. Kas olete turist või kaupmees?"
"Turist."
"Siis palun see."
Ühe imikäega täitis ta küsimustikku, teisega andis mulle samal ajal ankeedi alla kirjutada ja rääkis ise:
"Struum algab nädala aja pärast. Kas te ei astuks seepärast lahkesti tuppa nr 116. Seal on meie reservide vabrik, kus teid teenindatakse. Pärast palun astuda tuppa nr 67. See on farmatseutiline kabiin. Teile antakse seal eufrugliumipille, mida peate iga kolme tunni järel sisse võtma, et neutraliseerida meie planeedi radioaktiivset toimet, mis on teie organismile kahjulik. Kas soovite Enteroopial viibimise ajal olla läbipaistev?"
"Tänan, ei."
"Kuidas arvate. Palun, siin on teie dokumendid. Te olete imetaja, eks ole?"
"Jah."
"Niisiis, õnnelikku imetamist!"


 
Vikipeedias leidub artikkel