Proosa muuda

  • Kui hakati tundma ja mõtlema inimlikult, leiti sõna "ori" olevat liiga karm ja hakati ütlema "pärisori", siis "teoori", siis "teosulane", siis "talupoeg"; asjast endast püüti aga alati alles jätta nii palju kui võimalik.


  • "Mrs. Linton on praegu paranemas," selgitasin ma. "Ta ei ole enam kunagi see, mis ta oli, kuid tema elu on päästetud, ja kui te tõesti temast hoolite, siis hoiduge uuesti ta teele astumast; ei, te lahkute üldse siit maalt, ning et te seda ei kahetseks, ütlen ma teile, et Catherine Linton erineb nüüd teie vanast sõbrast Catherine Earnshaw'st, nagu see noor daam siin erineb minust. Tema välimus on kõvasti muutunud, veel rohkem aga tema iseloom, ning see inimene, kes paratamatult on sunnitud olema ta elukaaslane, hoiab tulevikus oma armastust ülal mälestusega sellest, missugune ta oli kunagi, ja inimlikkusega ning kohusetundega!"
"See on täiesti võimalik," märkis Heathcliff end rahulikuks sundides, "täiesti võimalik, et su härral pole midagi muud kui inimlikkus ja kohusetunne, millelt abi otsida. Aga kas sa arvad, et ma jätan Catherine'i tema inimlikkuse ja kohusetunde meelevalda?"


  • "Muidugi, muidugi, Athos," vastas d'Artagnan, surudes ta kätt, kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised tunded, mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha oma kodu, oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanud dünastiale, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud."


  • Minult küsiti, kuidas virtuoos mängis. Tema mängus oli midagi inimlikku: ta eksis. (lk 16)
  • Üldinimlikud väärtused on need, mida ei tasu salakaubana ühelt maalt teise toimetada. (lk 48)
  • On sääraseidki, kes ei suuda tappa inimest. Enne peavad nad temalt inimlikkuse ära võtma. (lk 56)


  • August Kask ei pidanud liigikaaslast inimeseks. Ta ei tunnistanud inimlikkuse kui mõiste suurt venivust. Ta ei austanud inimese universaalsust. Vägistamise, palgasõdurluse, läbiotsimise, surmanuhtluse ja pealtkuulamise kõrval eksisteerivad niisama edukalt ikebana, Rilke luule, lasteaiad, hambaarstid ja psühhodeelilised jumalateenistused. Kuid on öeldud, et aine üldse eksisteerib üle noatera. Oleme tänulikud juba selle eest, et oleme aine. Juba seegi olevat suur õnn — koosneda molekulidest.


  • Humaansed tõekspidamised (nagu kõik teised, nii pidas ka Maureen enda omi lõplikuks) sõltusid sellest, kuivõrd usuti inimestevaheliste lähisuhete absoluutsusse. Kui kõik inimesed ei koge emotsionaalset rahuldust ja rahuldamatust ühtemoodi, kuidas saab siis rääkida vajaduste võrdsusest? Seda emotsionaalset absoluuti oli hirmutav ja ohtlik mingiski mõttes avatuks pidada; ajukaalujad, need, kes võtavad endale jumaliku voli hinnata moraalset otsustusvõimet juuste käharuse põhjal ja kontseptuaalseid võimeid huulte suhtelise lopsakuse alusel - nemad hoidsid silmad lahti ja ruttasid ära kasutama kõike, mida andis nõnda väänata, et neid uskuma jäädi.
    • Nadine Gordimer, "July rahvas", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Koolibri, 2010, lk 63


  • Me oleme alati rõhutanud meie ühise alustasandi sarnasuse tähtsust. See ongi inimlikkus. Mõnikord me unustame selle ühise alustasandi ning mõtleme ainult teisejärgulistel tasanditel. Ja siis erinevad rahvused, erinevad rassid, erinevad kultuurid, religioonid, keeled vahel vastanduvadki.
  • Me kõik oleme samasugused inimolendid, ent siiski – kinnitan – on tõeline inimlik vaimne vendlus alati rajatud usaldusele. Kui kusagil valitseb usaldus, siis seal areneb ka tõeline sõprus. Usalduse edendamiseks on vajalik tõde, ausus, kaastundlik suhtumine.