• Väljal oligi vana lahtine küün, mis neid ootas. Ent niipea kui nad heintele viskasid — heinu oli küünipõhjas ainult madal kord —, sõitis küün kaugemal asetsevale talule lähemale või vastupidi, talu sõitis küüni poole — ja kaks talukoera haukusid võimalikust leiurõõmust võõraste üle. Oleme hästi tasa, ütles Iigo ja Maie ei julgenud ennast liigutada. Ei julgenud ennast nihutada isegi Iigo vastu ja pidi üksinda koerahirmu üle elama. Uks koer pistis koonu küüniuksest sisse ja nuhutas kuuldavalt. Siin ei ole kedagi, ütles ta teisele ja mõlemad koerad jooksid minema. Talu kaugenes küünist. (lk 20)
  • Heljo Mänd, "Metsseanahk", 1993