On sageli tähele pandud, et ajupesu kõige kindlam pikaajaline tulemus on erilist laadi küünilisus — absoluutne keeldumine uskumast ükskõik mille tõesusesse, hoolimata sellest, kui hästi seda tõde on kindlustatud. Teisisõnu, faktitõe järjekindla ning täieliku valedega asendamise tagajärjeks ei ole mitte see, et valet hakatakse pidama tõeks ja tõde valena laimama, vaid see, et suunameel, mille alusel me reaalses maailmas orienteerume — ning tõe ja vale kategooria on üks vahenditest selle saavutamiseks — aegamööda hävitatakse.
Hannah Arendt, "Tõde ja poliitika", rmt: "Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas". Tõlkinud Liisi Keedus ja Ene-Reet Soovik. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 307
"Ära niimoodi räägi, Dill," ütles tädi Alexandra. "Lapsele selline jutt ei sobi. See on — küüniline."
"Ei ole küüniline, miss Alexandra. Kas siis tõtt rääkida on küüniline või?"
Minusugune kollanokk ei teadnud veel, et küünilisus maskeerib alati vaid võimetust asjaga hakkama saada — ühesõnaga, lihtsalt impotentsust —, ja et igasuguse pingutuse põlgamine nõuab suuremat pingutust kui miski muu.
Ainult ahnust arvestatakse tõsise argumendina – kui teenib kasumit, siis järelikult peab olema õige. Meie domineeriv lugu on küüniline ja skeptiline kõige suhtes, välja arvatud küünilisus ja skeptilisus. See asendab poliitika, eetika ja usuturuga.
[Paloma:] ... pole midagi naiivsemat kui künism. Seda põhjusel, et küünik usub ikka veel kõigest väest, et maailmal on mõte, ja kuna ta ei suuda sellest lapsepõlves õpitud lorast üle saada, võtab ta täpselt vastupidise hoiaku. "Elu on pask, ma ei usu enam millessegi ja naudin seda tülgastuseni" - nii räägibki ju segadusse sattunud naiivitar.