Kaelakee on, kui nöör käib sulle kaela koos ehtega.

Hans Memling, Maria Portinari portree, detail (1470)
Nicholas Hilliard, Elizabeth I portree (ca 1575). Detail
Delphin Enjolras, "Pärlikee"


Piibel muuda

Oled pannud mu südame põksuma
ainsa pilguga silmist,
ainsa kiviga oma kaelakeest.


Proosa muuda


  • Ta [Stephen] läks kitsa ilma klaasita akna juurde ning nägi väljas tähevalgel tumedat padrikut. "Ja see on niisiis mets, millest Robert rääkis. Tõesti jätab kurjakuulutava mulje! Hm, kas siin ka kella helistatakse?"
"Oh jaa!" sõnas läheduses seisev daam. Tal oli seljas tormide, varjude ja vihma karva kleit ning kaelas kee murtud lubadustest ja kahetsusest.
  • Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell". 1. osa. Tõlkinud Hana Arras. Pegasus, 2007, lk 192

Luule muuda

Aeg raputas aardeid mu ette.
Sinu ees oli
raudne tee.
Raudsillal
viskasin vette
ma
punakorallidest
kee.

  • Betti Alver, "Korallid Emajões". – Samanimelisest luulekogust, Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 64


naine oodake oodake veidi
las ma rohitsen kõigepealt teed
teie niikaua triikige kleidid
välja valige prossid ja keed
    
naine oodake oodake ainult
puud las ravitsen lilledki seon
laotan laiali aasad ja vainud
sääl siis teemegi teiega peo


Kee merekarpidest sul teen
oma hääle panen
sinna laulma üht viit
...

Kui kaotan su silmist, pärlikee järgi sind püüan
Hääl laintest või pilvist juba kaugel hüüab mind

Kui olen kurb ja nutan
soovin, mu juurde rutta
kee su kaelas on märg
Juhtub, et mind kui jätad
kee sult võtan siis tuhmub selle värv