Kastan

Proosa muuda

Loorberipuudega palistatud looklev teerada viis aia lõppu hiigelkastanini, mille all seisis pink. Siin puude varjus võisin nähtamatult jalutada. (lk 239)
Piki loorberialleed lähenes tuulesööst, pannes kastani oksad kõikuma, liikus edasi - ära lõputusse kaugusse - ja hääbus. Nüüd oli ööbikulaul ainus hääl öös. Seda kuulates puhkesin ma uuesti nutma. Mister Rochester istus vaikselt, vaadates mind õrnalt ja tõsiselt. Möödus tükk aega, enne kui ta lõpuks lausus:

"Tulge mu kõrvale, Jane. Selgitame olukorra ja püüame teineteist mõista."

"Ma ei tule enam iialgi te kõrvale. Ma olen kord eemale tõugatud ja tagasi tulla ma ei saa."

"Aga, Jane, ma kutsun teid kui oma tulevast naist, ainult teid kavatsen ma naida." (lk 247)

Järgmisel hommikul, enne kui ma voodist olin tõusnud, tuli väike Adèle joostes mulle uudist tooma: öösi olevat välk sisse löönud suurde kastanisse aia lõpus ja poole puust ära kiskunud. (lk 248)
- Charlotte Brontë, "Jane Eyre", 23. peatükk. Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981

Kui vanahärra, Küüs, see kunagi nii elav, nüüd aga oma haige südame tõttu aeglustuma sunnitud kuju, jõudis hommikusel jalutuskäigul Septembri puiesteele, lõi kirikukell üksteistkümmend.

Aegajalt ta seisatas ja pillutas tuvidele toitu. Kastanid olid alanud oma õitsengut, puiestee oli peaaegu tühi ja õndsalikult jahe. Ainult ajaküllased lapsevankrid rudistasid rahuarmastavalt sõmerliiva. Mõni püsimatu päikeselaik kiikudes teel, äratas väikeste sõitjate huvi, mida nad väljendasid käsivarre ja sõrmede väljasirutamisega, mõnda lehekest maha pillates. Ruttas mõni turulttulija tütarlaps, viies mitmesuguste ainete lõhna läbi bulvari kastanite vilu.

Erni Krusten, "Pettus", Kratt, 4. juuli 1927, lk 2

Armastasin meie suurt aeda vanade kastanipuudega; kevadel sõime hommikust nende valgete küünalde all ning mesilaste sumin segunes kaunilt inglise vanavanaemalt pärineva hõbedase teekatla omaga. Valgustäpid mänglesid sinisel Wedgwoodi portselanil, nõlvakul sinavate kõrgete kuuskede otsas hüplesid oravad oksalt oksale, musträstad laulsid. Sügisel levitasid vanad kastanid kollast kuma ja täitsid söögitoa sooja kuldse helgiga. (lk 21)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

[Padre Blazon:] Ent minu mõtted... Kristusest näiteks. Ta tuleb tagasi, tuleb ju? Ausalt öelda ma kahtlen, kas ta üldse väga kaugel on olnud. Aga kui ta peaks tagasi tulema, siis arvatavasti loodab igaüks, et ta just tema eest tuleb kastaneid tulest välja tooma.
- Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, 1990, lk 176-177

See oli olnud ilus aeg. Imeline aeg. Ateljeeaknad olid lahti ja suur lindimagnetofon mängis. Akende taga õitses vana kastan... Vassiljevi valge kass põõnas aknalaual, muusikast ja nitroaurudest hullunud naaber kutsus ei tea mitmendat korda miilitsa ja Vassiljev tegi järjekordse sihvaka Murfatlari lahti. Täis veinikastid seisid ateljeenurgas virnas. Tühjad kestad vedelesid ahju ees nagu tankirusikad.
- Ervin Õunapuu, "Pimesta pimedus. Esimene ajaraamat. Taavet", Vikerkaar 1/1986, lk 30

Järgmine reis viis meid taas itta üle Alpide. Kostanjevica — "kastanilinnake" - oli sel aastaajal tõepoolest täis kastanimune. Paljud olid juba varisenud, nii et kui munakiviteel jalgade ette ei vaadanud, siis võisid okkalisele kerakesele astudes haledasti kukkuda. Algselt ühe Austria-Ungari ametniku jaoks ehitatud linnapea maja esine kirendas õela välimusega turris munadest, mis meenutasid tillukesi okassigu.
Elizabeth Kostova, "Ajaloolane". Tõlkinud Hana Arras. Ersen 2006, lk 93

Mäletan pärastlõunat, mil hüppasin rõõmsalt paari astme kaupa trepist alla ja jooksin koolimajast välja. Kasuisa asemel ootas mind seal ema ja see tekitas minus hirmu. Ta astus mulle ligi, andis musi, võttis mu portfelli ja ütles, et lähme nüüd turule. Turule? Me ei teinud turult sisseoste peaaegu mitte kunagi, sest seal oli kõik kallis. Seal seisid mustaverd meesterahvad, kelle suurtes kohvrites oli igasuguseid ennenägematuid ja -maitsmatuid imesid: kollased lõhnavad melonid, võipirnid, rohelised viinamarjakobarad ja oranžid puuviljad, mille kohta nad ütlesid: hurmaa, hurmaa. Ema viis mind läbi nende ebaharilike hunnikute ja lubas valida, mida ma iganes soovin. Ma valisin kaks pirni, ühe hurmaa ja peotäie mingeid pähkli moodi asju, sest ema ütles, et need on söödavad kastanid, ja see tundus mulle uskumatu. (lk 38)
- Nora Ikstena, "Emapiim", tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra, 2018

Ekke Moor oli juba täiskasvanud mees, kui ema teda ikka veel peksis. Ja kui Ekke Mooril sündis poeg, siis peksis see ema ka teda. Naabrid, kes kõike kuulsid ja nägid, ei teinud teist nägugi. Sest neil endil toimus sama asi. Ja võib-olla sellepärast Ekke Moor leidiski endale pruudi just naabrite juurest. Aga mis saab sellest inimesest, kes kardab oma ema, mis lähisuhteid on selline inimene võimeline looma! Täiskasvanud mees põgeneb peksmise hirmus oma ema eest kastanipuu otsa ja varjab seal ennast, teeskleb, et ta on kägu.
- Urmas Vadi, "Head tüdrukud lähevad taevasse, teised vaatavad, kuidas ise saavad" Looming 7/2015, lk 906

Keskne universaalkaubamaja (TsUM) Kreštšatiku ääres on tervenisti kaetud hiiglasliku lipuvärvides kangaga. Suundun mööda Bogdan Hmelnitski tänavat ülesmäge, möödun ooperiteatrist, kus mõne aasta eest alati loožis istusime ("Maskiball", "Sevilla habemeajaja" jt.). Kuldse värava juures ostan putkast külma õlle, istun Jaroslav Targa kuju juurde kastanite alla pingile. Õdus olemine — tunnen ja tean, et kõik läheb hästi.
- Kuido Merits, "Võimatu missioon. Herson" Looming 7/2015, lk 977

... näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsas kiikumas, taustaks puud, näha kahisemas seda kastanit ja neid viirpuid, ees lillekorvist laik, lipsata verandasohvalt sokkis jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toanurka kolksatas, näha valgust nirisemas poolsajandivanuste viljapuude vyradest.
- Kalju Kruusa, luulekogu "Treffamisi" (2004)

Luule muuda

Kui, kevad, kastankandelaabreilt valgust kallad,
õisryys kõik hinged anduvasse vallu tallad,
kas seks, et meele heidaks armastaja synge,
kes käib su järel, syda jääst ja mantliks hallad?

Märt Laarman, IV, "... Kui, kevad, kastankandelaabreilt valgust kallad" kogust "Kylmad rubaiid", Vagabund 1996

Vana teater – ta müüridel veel
ahastab tardunud maske.
All aga kastanil rõõmus on meel,
pungad on niisked ja rasked.

Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962

Kastanid õitsevad kahepalgeliselt -
mõned punased, mõned valged.
Ühed on ainult uulitsa iluks,
tuulevarjuks ja päikese viluks,
aga teised sügisel annavad
sütele panna
oma tumedaid
pruuni jumega
tuumi,
sündsaid söömiseks
kas või siinsamas
asfalditöölistel,
meestel ja naistel,
kes istuvad lõunatamas
oma lõkete paistel:
kui süte peal küpseda lasta neid,
suu isuneb jahedat veini juua,
ja sõrm kipub tülle, et välja sealt tuua
kastaneid
hõõguvalt kuumi.

Mart Raud, "Õitsvad puud" [1965], rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 115-116

Soojas rohelises tuules
õieküünlaist und näeb kastan.

Paul-Eerik Rummo, "Maaler astub pargiteedel" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 40

Kuidas pöördub küll saladus
ripsmete lehtede varju kuninga silmis,
mis on ainult kastanipuud,
ükskõik, kelle silmis,
kes märkinud on oma näo
vihmaga puiestee liiva
enne sõda ja seda, mis sündima peab?
/---/
Kuhugi puiestee liiva
kiiruga jätsime näod,
aga ära läks viimane rong.
Kuidas pöördub küll armastus
lehtinud ripsmete varju,
kui ma kõnelen kastanipuist?

Viivi Luik, "Saladus". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 227

kastani vari
nii mehelik
embab vahtra siluetti
nii poisilik
roosad jalad pargiteel
puude säsisosin
nii lähedal
argimüra
nii kaugel

Ivar Sild, "* kastani vari", luulekogus "Valimata luulet" (1996)

ma ei tea mis on mu leivakotis
kastanimunad või tammetõrud
midagi väikest ja ümarat
ja tulikuuma
avan kotisuu
siis enda omagi
mul on palju päikest
päikeselapsi

Ivar Sild, "Rõõm", luulekogus "Valimata luulet" (1996)

Minu tarkuse läbi ei saa ükski mari küpseks,
minu armastuse läbi ei kasva kastan ogalise kapsli sisse.
Kui kaua veel pean langema sügislehena,
mille sees pole muud kui metalselt viunatav hing?

Moon Tõksu, "Minu sügis", korea keelest tlk Andres Ehin, Vikerkaar 3/1998, lk 37

Elegantne iluasi — kes inimene veel peaks olema? —
nõuab ideaalset ümbrust,
teisisõnu austust ja armuohete aimust.
Kui õhk, kastanid ja kaldapealne seda ei tee,
siis teen ma ise.

Georgi Kirillov, "* Tunnete tõeline sügavus...", tlk Arvo Valton, Vikerkaar 1/1986, lk 17

kui hea on kaduda
värsside abstraktsiooni
elada kuulmise ebamäärast püha
kuulata kastanilehtede pilku

Georgi Kirillov, "* Küünlakuu tuule", tlk Arvo Valton, Vikerkaar 1/1986, lk 18

Kuidas võib siis kodu jätta,
lihtsalt jalad selga võtta,
lähen nüüd. aidaa!

Kuhu jääb mu vana kastan,
mis ma talle üldse vastan?
Nõnda küll ei saa!

Joel Sang, "Kodulaul" kogus "Loomariik" (1991), lk 16

Ja kõigest, mis on väljaspool meid endid,
me kõneleme "tehakse" ja "nemad".
Paar sõpra, sõna sobivat legendist
me silmis olevikuks ühinevad.
/---/
Näed: õitseb kastan iseenda kumal,
kimp vahaküünlaid käes ja õlad längus -
suur, igavene, õnnelik ja rumal.
Ning tal ei ole osa selles mängus.

Leelo Tungal, "* See ongi meie aeg. Kui ei, siis ütle, kelle..." [1984] valikkkogus "Teeleht" (2017), lk 129

Ikka kooliteel lehvitab kastan -
kollased kindad on kõikumas puus.
Igal sügisel astrilast kastab
värske, noor vihm. Ja ka aster on uus.

Leelo Tungal, "Igal sügisel" kogus "Lepatriinu faksiga", Ilo 2004, lk 124

õige mitme pataljoni juures
õitseb nonšalantselt kastaneid,
sõtta viib meid sirgeid asfaltteid,
rahuni vaid mõni rohtuv rada.
mis on vaja ära kannatada,
millel tuleb lihtsalt lasta minna?

kastaniraketitulevalgus
sajab varsti rentslitesse tuhaks.
-millest võib veel olla ükstapuha,
nõnda et ei muutu kalgiks kiviks?
väed ja jõud on - nagu ikka - rindel,
aga üks on igas sõjas kindel:
ükski vägi pole imevägi,
ükski jõud ei ole võlujõud.

Eda Ahi, "Kastanid" kogus "Sõda ja rahutus" (2018), lk 21

Lampide õrn valgus me kohal on suuren-
dusklaas, mis muudab kastanilehtede varjud
kõnniteel hiiglaslikeks heljuvateks õiteks.
Ja armastus on iidne vaas, mida pole kunagi
hoolega hoitud, aga mis välja kaevatakse siiski.

Carolina Pihelgas, "Alati natuke" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020". Koostanud Hasso Krull, 2020, lk 83

Me oleme toitnud kastanipuid suurte rasvaste valedega
kujutlenud porilombid silmaallikaks
ja kopitanud kajuti viietärnihotelliks
Nooruse uljuses oleme tervitanud kõiki vähegi tuttavaid
ja petnud end mõttega
et meist hoolitakse
Oleme lohistanud reisikohvreid läbi seitsmekümne suure linna südame ja
pagenud päevakuuma eest purskkaevukujude jahedasse embusse

Sel külmal kevadel nõrgub kastani õieküünaldest eriti teravat tõtt

Kristiina Ehin, "* Selles linnas pole enam kotkasilmseid poissmehi" kogus "Aga armastusel on metsalinnu süda" (2018), lk 49