Keel (anatoomia)
Keel on jutu- ja maitseelund.
Proosa muuda
- Selle jutu peale tuli Tiiger lähemale, ajas kaela Ruu tooli taga õieli, pistis äkki keele suust välja ning tegi - karlõmps! Kängu kargas üllatusest õhku, hüüatas: "Oeh!" ja jõudis veel õigel ajal jaole, et lusikat Tiigri suust päästa, sest juba oli seegi Tiigri kurku kadumas. Kalamaksaõli aga oli läinud.
- A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 137
Vanasõnad muuda
- Kuri keel teravam kui nuga.
- Kurja keele eest ei pääse kuhugi.
- Libe keel kaval petis.
- Libe keel, kibe meel.
- Libe keel teeb palju sõpru ja paha sõna murrab võõra väe.
- Lihane keel lõikab luise kaela maha.
- Paha keel tõstab tüli.
- Seni põlv põlvekene, kui pole suul sulgejada ega keelel köitjada.
- Valekeel ajab maailma põlema.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929