Jean-Honoré Fragonard, "Kiik" (1767-1768)
Franz von Stuck, "Kiik" (1898)
Nelly Bodenheim (1874-1951), "18. sajandi neiud", s.d.

Proosa muuda

  • "Sofie!" hüüdis ema kaugelt. "Sulle on kiri!"
Sofie võpatas. Ta oli ju posti ise tuppa toonud, järelikult pidi kiri olema filosoofilt. Mida küll emale öelda?
Ta tõusis pikkamisi aiakiigelt ja läks ema poole.
"Marki polegi peal. Küll sa näed, et see on armastuskiri."
Sofie võttis kirja vastu.
"Kas sa lahti ei teegi?"
Mida küll öelda?
"Tead sa kedagi, kes avaks armastuskirju, kui ema pealt passib?"
  • "Sofie maailm: Romaan filosoofia ajaloost", tlk Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova, 1996, lk 34


  • Ometi, mis puudutab lõppeva aasta üht suuremat avalikku debatti Eestis – kooseluseadust, sai siin teemale ühe üldistusjõulisema kunstilise kujundi loomisega minu arvates hakkama just Eesti nüüdiskunst. Kaisa Eiche ja Urmo Metsa "Kiik" võtab suurepäraselt kokku tolle terves ühiskonnas kirgi kütnud debati tuuma: eestlase vaevalise kohanemise üha tihedama, üha linnastunuma, üha võrgustunuma eluga meie arhetüüpsetes kujutlustes endiselt paksude metsade, laiade laante ja maastikul looklevate hajaküladega kodumaal. Ühiskonna sedavõrd kiire fundamentaalse transformatsiooniga, viimase saja aastaga aset leidnud agraarsest urbaanseks muutumisega, kaasneb alati küsimus kohanemisest, valmidusest ja oskusest tihedalt koos elada. Paratamatult oleme inimestena miljonil moel erinevad ja kanname tuhandeid erinevaid väärtusi ja vajadusi, peame aga ometi hakkama saama ühises kokkusurutud eluruumis ning jagama, kõigile kuuluvat inforuumi, ilma üksteise põhiõigusi ja põhiväärtusi riivamata.
  • Geniaalne eneseregulatiivne süsteem? Pigem XXI sajandi Eesti ees seisva väljakutse kunstiline kokkuvõte: kuidas teha nii, et kõik saaksid kiikuda, nii need, kes on suuremad, kui ka need, kes on väiksemad, nii enamus kui ka vähemus?


Luule muuda

  • Väraval juba võttis punerdav pihelgas võõraid vastu.
Teine samasugune varjas lauta. Tema otsast oli hõlpus
end lakka upitada, kus sai õlesahinas unistada. Pihelgas,
sama kodune nagu õunapuu. Ükskord rippus temas
koguni kiik. Miks mitte! Ta kaitses ja kaisutas meid
kõiki suuremeelselt.
  • Ivar Ivask, "Pihlakas" kogust "Oktoober Oklahomas". Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1973


Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu,
kus parimad piigad, kus pudeli-õlu.
Kus suveööd kaunistas kiikede kägin,
kus pille ja pisaraid kuulsin ja nägin.

  • Hando Runnel, "Oi külad, oi kõrtsid", kogus "Mõru ning mööduja" (1976), lk 12; tuntud lauluna Toomas Kõrvitsa viisil ja ansambli Kukerpillid esituses
 
Vikipeedias leidub artikkel