Proosa muuda

  • Ta läheb mööda metsarada. Mets lõhnab, mättad on marju täis. Mustikad on just maitsvaimad, pohlad veel küpsemas. Kus ma õieti olen olnud, mõtleb Kaisu. Tormanud, hari käes, ühest räpasest kohast teise, teenindanud kliente ja ümmardanud seda härrasrahvast. Ja ainult mõne sammu kaugusel on olnud täiesti teine maailm. Nii puhas ja kaunis.
Kaisu istub mättale ja ahmib mustikaid suhu. Üksildus ja lõksus olemise tunne tulevad peale kui murdlaine. Kes mulle selle eest aitäh ütleb, mõtleb ta. Töö, mäletab ta ema sõnu. Töö kiidab tegijat. Nüüd tundub, et ema on talle pärandanud liiga suure vastutustunde, selle lõksus ta ongi. (lk 39-40)
  • Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998


  • Marioni kliendid on inimesed, kes võtavad sisustamist eluviisina. Nad on ühel või teisel viisil rikkaks saanud ning võivad nüüd sama hästi oma pappi ka kulutada ja ümbrus on nende jaoks esmatähtis. Nad vahetavad sageli maja ning iga uus kolimine nõuab katusest keldrini uut sisustust. Isegi pikemat aega paigal elades on perioodilised ümber tegemised hädavajalikud. Suurimad raiskajad võivad ühe toa eest välja käia mitu tuhat; isegi Marion on nende kulutamise peale mõnikord üllatunud, kuigi tänulik. Vahel leiab ta end hoolitsemas selle eest, et viidaks ära kogu see kraam, mis alles hiljuti kohale toodi, kuna klient on väsinud uhketest kardinatest ja linlikust šikist ning talle meeldib mõte Marioni rahulikust värvigammast ja elegantselt juhuslikest kompositsioonidest. Mõnikord saab sohvad, tugitoolid ja pildid tagasi müüa esialgsetele tarnijatele, kes sugugi ei üllatu. Sisekujunduselementide laadung on igavesti liikvel, imbudes ühest häärberi korterist või Chelsea elegantsest terrassmajast teise. (lk 23-24)