Koonduslaager

Proosa muuda

Väike Helwig seisis nii hitleri-noorte hulgas kui ka aianduses heas kirjas ja jõudis kõikjal päris hästi edasi. Ta oli tugev, avameelne ja nobe poiss. Selles, et need mehed, kes Westhofeni laagrisse on suletud, sinna kuuluma peavad, samuti nagu hullud kuuluvad hullumajja, oli ta veendunud. (lk 33)
Kord juhtus, et ka Liebaus keegi noor laevamees laagrit avalikult kirus ja kohe kinni võeti. Ta pisteti mõneks nädalaks Westhofeni laagrisse, et ta võiks näha, mis seal sees toimub. Kui ta lahti sai, näis ta väga imelikuna ega vastanud ühelegi küsimusele. Ta leidis tööd puksiiril, hiljem aga, nagu rääkisid tema omaksed, olevat ta päriselt Hollandisse jäänud — lugu, mille üle kogu küla tollal imestas.

Kord viidi kaht tosinat vangi läbi Liebau. Need olid juba enne kohaletoomist niivõrd läbi pekstud, et inimestel jube hakkas ja üks naine külas avalikult nuttis. Õhtul aga kutsus küla uus, noor bürgermeister naise, kes oli ta tädi, enda juurde ja tegi talle selgeks, et ta oma tönnimisega teeb halba kogu eluks nii endale kui ka oma poegadele, kes olid ometi bürgermeistri tädipojad, ja üks neist koguni ka veel tema kälimees.

Üldse teadis küla noorsugu, noormehed ja neiud, oma vanematele täpselt seletada, mispärast see laager on asutatud ja kelle jaoks mõeldud, — noorsugu arvab ju alati end kõike paremini teadvat; ainult et vanasti tahtis noorsugu paremini teada head, nüüd aga teadsid nad paremini halba. Laagriga tuli paratamatult leppida, pealegi veel selle tõttu, et varsti hakkas sealt tulema igasuguseid tellimusi aedviljale ja kurkidele ning tekkis üsna kasulik asjaajamine, nii nagu seda ikka enesega kaasa toob paljude inimeste koondamine ja hooldamine. (lk 66)

Anna Seghers, "Seitsmes rist". Tõlkinud Agnes Kerge. Tallinn: Eesti Raamat, 1982

Oletagem näiteks, et ees seisab vangitapp: varsti viiakse - oletatavasti - teise laagrisse kindel arv laagrielanikke. Arvatakse, ja arvatakse õigesti, et ees ootab "sõit gaasi". Kõnealusesse, ütleme haigete või nõrkade vangide tappi valitakse välja kindel hulk töövõimetuid vange, kes on määratud hävitamisele suuremas, gaasikambrite ja krematooriumidega kesklaagris. Sel silmapilgul puhkeb kõigi võitlus kõigi vastu, täpsemalt öeldes kindlate rühmade või klikkide võitlus. Igaüks püüab tapist päästa ennast või talle kuidagi lähedast inimest, täpsemalt öeldes neid viimasel minutil tapinimekirjast "tagasi nõuda". Kõigile on selge, et niiviisi päästetu asemel peab minema keegi teine. Loeb ainult arv, äraviidavate vangide arv. Iga inimene on selles tapis vaid number, sest nimekirjad koosnevad vanginumbritest. (lk 13)
Duši alla minekut oodates kogeme oma täit alastust: et meil pole tõesti enam midagi peale palja keha (maha on aetud ka karvad), et meil pole enam muud kui meie täpipealt paljas eksistents. Mis on meil veel alles välistest sidemetest senise eluga? Minul näiteks prillid ja püksirihm; püksirihma pidin hiljem muidugi vahetama leivatüki vastu.

Songavöö omanikele sai õhtul osaks veel üks väike lisaärritus: meie baraki blokivanem pidas tervituskõne, milles ta kinnitas "ausõnaga", et need, kellel on vöösse õmmeldud "dollareid või väärismetalli", poob ta isiklikult "selle palgi külge seal" (ta näitas käega). Ta selgitas uhkelt, et laagrikorra järgi on tal blokivanemana selleks õigus. (lk 28)

Edasistest üllatustest selle üle, mida kõike me suutsime, olgu nimetatud vaid mõni. Kogu laagriaja olla hambaid pesemata ja suure vitamiinipuuduse kiuste säilitada igemed tervemana kui eales varem. Või kanda pool aastat järjest üht ja sama särki, kuni selles ka parima tahtmise juures pole võimalik särki ära tunda. Külmunud veetorude tõttu end päevade kaupa mitte üldse pesta. Näha, et mullatöödest mustadel kätel ei läinud haavad mädanema (loomulikult vaid enne seda, kui olid lisandunud külmakahjustused). Inimesed, keda varem äratas iga väikseimgi krõbin kõrvaltoast ja kes enam ei saanud uinuda, lebasid kaaslasega külg külje kõrval, kõrvu kostmas vaid vali norskamine mõne sentimeetri kauguselt. Dostojevski on nimetanud inimest olendiks, kes harjub kõigega. Pärast seda kõike võib küsida meilt, meie oskame vastata, kas ja kui palju peab paika see, et inimene harjub kõigega. Me vastame jaatavalt. Aga ärge küsige meilt, kuidas see harjumine käib... (lk 31)
Ühel minu vanal sõbral ja ametivennal on kaasasündinud puusaliigesenihestus. Talle teeb rõõmu, et saab mingitki moodi töötada, sest temasugusele invaliidile tähendas iga "valik" kindlat surma gaasikambris. Ta komberdab eriti raske liipriga rööbastel. Mõni samm laoplatsist eemal näen teda vaarumas; ta oleks äärepealt kukkunud ja tõmmanud teised kaasa. Ma ei ole veel oma liiprit selga võtnud ning hüppan automaatselt ligi, et teda toetada ja aidata liiprit kanda. Aga juba langeb kaigas mu seljale, ja metsiku röögatusega aetakse mind kohale tagasi. Mõni minut varem oli sama ülevaataja meile mõnitavalt ette heitnud seda, et meie, sead, ei tea, mis on seltsimehelikkus. (lk 40)
Loomulikult on enam vähem igasugune kunst laagris groteskne. Tahan öelda, et kõige selle kogemine, mis kuidagi kunsti meenutab, tuleneb pakutava tontlikust kontrastist trööstitu laagrieluga. Ma ei unusta kunagi, kuidas mind teisel Auschwitzi ööl äratas sügavast unest muusika: barakivanem oli korraldanud peo oma kambris, mis asus kohe sissekäigu kõrval. Purjus hääled jõurasid laulda šlaagreid. Äkki jäi kõik vaikseks - ja viiulilt kostis lõpmata kurb, harva mängitud, leierdamata tango... Viiul nuttis - ja minu sisemus nuttis kaasa. Sest sel päeval oli kellelgi kahekümne neljas sünnipäev. See keegi oli ühes Auschwitzi laagri barakkidest, vaid paarisaja või paari tuhande meetri kaugusel minust - ja oli ometi kättesaamatu. See keegi oli minu naine. (lk 63)
Lõhe, mis jagab inimesed headeks ja kurjadeks, ulatub äärmiselt sügavale ning kõige sügavam on see lõhe koonduslaagris.

Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve.

Viktor E. Frankl, "... ja siiski tahta elada. Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit". Tõlkinud Piret Metspalu. Tartu: Johannes Esto Ühing 2002(lk 117-118)

Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga võõras on vaenlane". Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks filosoofilisele süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager. Ta on ühe maailmavaate, järjekindlalt rakendatud mõtteviisi ootuspärane lõpptulemus: kuni selline mõtteviis eksisteerib, ähvardavad meid tema konsekventsid. (lk 7)
Ühe hetkega, peaaegu prohvetliku aimuse läbi, saab meile ilmsiks tõde: me oleme jõudnud põhja. Madalamale pole enam võimalik langeda: pole olemas inimese jaoks viletsamat seisundit ja see pole mõeldavgi. Miski ei kuulu enam meile: meilt on võetud riided, kingad, isegi juuksed; kui räägime, ei kuula meid keegi, ja kui nad kuulakski, ei saaks meist aru. Meilt võetakse ka nimi: ja kui tahame teda alles jätta, siis peame endas selleks jõudu leidma, peame tegema nii, et nime taha jääks alles midagigi meist, midagi sellest, mis me olime. (lk 20-21)
Poiss seletas meile vastutahtsi, et kõik teised on väljas tööl ja tulevad tagasi õhtul. Tema lasti hommikul haiglast välja, täna on ta tööst vaba. Küsisin temalt (naiivsusega, mis juba mõni päev hiljem mulle uskumatuna tundus), kas meile ei antaks vähemalt hambaharju tagasi; poiss ei naernud, nägu väljendamas sügavat põlgust, nähvas ta mulle: "Vous n’etes pas à la maison." Ja seda refrääni kuulsime me kõigilt: te pole enam kodus, see pole sanatoorium, siit lahkutakse ainult korstna kaudu. (Mida see küll tähendab? Hiljem saime seda õige hästi teada.) (lk 22)
Laagri värava juures hakkab mängima fanfaar: ta mängib Rosamundet, tuntud sentimentaalset laulukest, ja see tundub meile nii kummaline, et vahetame turtsatades pilke; meis tärkab kergendustunne, võibolla ei kujuta kõik need tseremooniad endast muud kui vägevat saksa stiilis bufonaadi. Aga kui fanfaar Rosamunde lõpetab, hakkab ta mängima marsse, üht teise järel, ja ennäe, hakkavad paistma meie töölt naasvate kaaslaste salgad. Nad liiguvad viiekaupa reas: nende kõnnak on kummaline, ebaloomulik, jäik, otsekui oleksid nad ainult luudest koosnevad hernehirmutised; kuid nad marsivad rangelt marsirütmis. (lk 23)
Kahjuks olen unustanud need otsekohesed ja selged sõnad, mida lausus mees, kes juba aastatel 1914-1918 Austria-Ungari armee seersant Steinlaufina raudristi välja teenis. Mul on sellest kahju, sest nüüd pean tema konarlikus itaalia keeles esitatud hea sõduri monoloogi tõlkima kahtleja keelde. Aga nende sõnade mõte, mida ma ei unustanud ega unustagi, oli järgmine: just nimelt sellepärast, et laager on suur masinavärk, mille eesmärgiks on meid loomadeks muuta, ei tohi me loomastuda; ka niisuguses kohas saab ellu jääda, ja sellepärast tuleb tahta ellu jääda, et jutustada, et anda tunnistust; ja ellujäämise jaoks on oluline pingutada selle nimel, et päästa vähemalt tsiviliseerituse skelett, kondikava, väline vorm. Me oleme kõigist õigustest ilmajäetud orjad, kaitsetud kõigi solvangute eest, määratud peaaegu kindlasse surma, kuid üks asi on meile alles jäetud ja me peame seda kogu jõust kaitsma, sest ta on viimane: me võime keelduda murdumast. (lk 33)
Siin, üürikeseks ajaks eemal sõimust ja peksust, võime jälle vaadata endasse ja mõtiskleda, ning siis saab selgeks, et me ei jõua koju. Oleme saabunud siia plommitud vagunites; oleme näinud lahkumas olematusse oma naisi ja lapsi; orjadena oleme sadu kordi marssinud tummas väsimuses edasi ja tagasi, hing kustunud veel enne, kui saabub nimetu surm. Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu uudiseid sellest, mida Auschwitzis üks inimene võis teisele teha. (lk 45-46)
Inimese võime leida endale nišš, leida oma nurgake, ehitada enda ümber õhuke kaitsebarjäär, seda ka näiliselt lootusetutes olukordades, on uskumatu ja vääriks põhjalikku uurimist. Tegu on olulise kaitsestrateegiaga, mis on osalt passiivne ja teadvustamata ning osalt aktiivne: pista voodi kohale seina sisse nael, et riputada sinna ööseks saapad kuivama; sõlmida naabritega sõnatud mittekallaletungipaktid; vaistlikult tajuda selle komando ning ploki kombeid ja reegleid ning neid aktsepteerida. Selle pingutuse viljana suudetakse mõne nädalaga uuesti saavutada teatud tasakaal, teatud kindlustunne ootamatuste ees; olen suutnud endale pesa ehitada ja saanud üle kohavahetuse traumast. (lk 47)
Juutidest prominendid on Saksa koonduslaagri tüüpiline produkt: pakutagu mõnele orjaseisuses indiviidile privilegeeritud positsiooni, teatavaid hüvesid ja arvestatavat tõenäosust ellu jääda, nõudes vastutasuks loobumist loomulikust solidaarsusest oma kaaslastega, ja küllap leidub neid, kes sellega nõustuvad. Selline inimene jääb väljapoole üldisi seadusi ja ta omandab puutumatuse; seepärast muutub ta seda vastikumaks ja vihatumaks, mida suurema võimu ta saab. Kui tema juhtida antakse trobikond õnnetuid, kelle elu ja surma üle ta võib otsustada, muutub ta julmaks hirmuvalitsejaks, sest mõistab, et kui tema ei ole seda piisavalt, siis asub tema kohale keegi teine, keda peetakse sobivamaks. Ja et ta ei saa välja valada oma viha rõhujate peale, siis pöörab ta selle mõistusevastaselt rõhutute vastu; ja ta tunneb rahuldust, et võib suunata ülaltpoolt tuleva ülekohtu edasi oma alluvatele.

Tuleb möönda, et see kõik jääb kaugele pildist, mida tavatsetakse maalida rõhututest, kes ühinevad, kui mitte vastupanus, siis vähemalt vastupidavuses. Pole välistatud, et nii võib juhtuda, kui kannatused ei ületa teatud piiri, või siis, kui rõhuja kogenematusest või suuremeelsusest seda sündida laseb või soodustab. Aga tunnistagem, et meie päevil valitseb kõigis okupeeritud maades samasugune olukord, kus rõhutud rivaalitsevad ja vihkavad üksteist; ja see, nagu paljud teisedki inimlikud fenomenid, tulevad laagris esile oma kõnekas alastuses. (lk 78)

Nende lehekülgede tegelased ei ole inimesed. Nende inimlikkus on maha maetud, või siis on nad ise selle maha matnud kannatustes, mida nad on talunud või teistele põhjustanud. Julmad ja rumalad SS-lased, kapod, poliitvangid, kriminaalid, suured ja väikesed prominendid, kuni viirastuslike ja orjastatud Häftling'iteni - kõik sakslaste loodud ebaterve hierarhia astmed ühinevad paradoksaalsel kombel ühes ja sellessamas varjatud meeleheites. (lk 103)
Primo Levi, "Kas see on inimene". Tõlkinud Maarja Kaplinski. Vagabund, 2004, sari "Luukamber"

Gulagi ümber laiub sunnitöö ja sundasumise tsoon. Tööjõudu rakendatakse suurehitustel, tammide ja kanalite rajamisel, salastatud sõjamoonatehastes. Piirjooned on ähmased: lõpuks pole kommunistlikus režiimis mitte kellelgi vabadust. Seepärast võis Bukovski küsimusele: "Kui palju on Nõukogude Liidus vange?" vastata vaimukusega: "270 miljonit."

Laagrid olid olemas peaaegu tervel kommunistliku ülemvõimu all oleval alal. Näiteks Rumeenias Doonau—Musta mere kanali ehitusel suri 200 000 inimest, see tähendab, et sellest sai endise eliidi haud. Vietnami ja Hiina (Laogai) laagrite kohta koguneb andmeid kildhaaval. Üks endine nõukogude zek [vang nõukogude vangilaagris] rääkis mulle järgmist: keegi Siberisse põgenenud Laogai vang oli arvanud end paradiisi jõudvat, kui ta saadeti minu tunnistaja laagrisse! Gulagis oli talle nimelt määratud kindel karistusaeg, kuna Hiinas oli tema vangistus olnud määramata tähtajaga, mis sõltus tema "moraalsest ümberkasvamisest" (laagrit peetakse "kooliks"). Õhtuti viidi ta tagasi barakki, sellal kui Hiinas pandi ta töökohal ahelasse. See vähene, mis on teada Korea laagritest, ajab juuksed peas püsti. Need laagrid tegutsevad praegugi täie hooga.

Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud Katre Talviste. LR 34/35 2001, lk 22

Põhjuseks, miks ma otsustasin kirjutada "Suure reisi" - olen sellest korduvalt rääkinud - , oli too hispaania kommunist, kellele kuulus põrandaalune korter, kus Franco ajal ööbisid partei liikmed, kui neil oli vaja Madridis peatuda. Õhtuti, kui koos tema ja ta naisega sõime, jutustas ta mulle oma elust Mauthausenis: laager oli üks raskemaid, hoolimata sellest et see polnud hävituslaager, vähemasti mitte tööstuslikuks hävitamiseks mõeldud. Kuid ta jutustas nii halvasti, et ma mõtlesin: "Kas teda kuulates suudaks keegi taibata, mis asi see laagrielu selline oli?" Ja siis hakkasingi kirjutama "Suurt reisi", mida ma varem polnud suutnud kirjutada, samas kui näiteks Primo Levi ja "Inimliigi" autor Robert Antelme kirjutasid kohe, et vabaks saada. (lk 206)
Gaasikambrid hävitati, pole ühtki ellujäänut, kes võiks neist rääkida. Nende reaalsuses pole mingit kahtlust: on olemas tehnilised dokumendid ja samuti Sonderkommando'des olnud meeste kaudsed tunnistused, kes juhtisid ohvreid ukseni või korjasid laipu kokku. Kuid see on läbi aegade ainus massimõrv, mille puhul ei ole otseseid ellujäänuid ega tunnistajaid selle sõna ranges tähenduses. Too tõsiasi seletab, miks on tegemist tabuteemaga, oma olemuselt peaaegu religioosse tabuteemaga, mis sarnaneb jumala kujutamise keeluga judaismis. (lk 206)
Pealegi, "Suure reisi" kirjutasin ma küll aastatel 1961—1962, kuid teatud mõttes 1945. aasta mälestustes elades, ning minu mõttemaailm, emotsioonid ja poliitiline moraal kuulusid sellele noorele kommunistile, kes mitte ainult ei teadnud midagi Stalini laagritest, vaid oleks vihastanud juba üksnes mõttegi peale, et Nõukogude Liidus võib laagreid olla, ja kes võis koonduslaagrites näha koguni kapitalistliku ekspluateerimise äärmuslikku väljendusvormi! Kui raamat ilmus, siis ma teadsin, et ta on üdini tõene ja samas üdini vale. Mitte Buchenwaldi elu suhtes, vaid poliitilise moraali seisukohast, sest see raamat on poolenisti halvatud: ma ei teadnud midagi mõlemapoolsest koonduslaagrite süsteemist, rääkimata Pol Pothist, kes tuli hiljem. Seega tundsin vajadust kirjutada raamat, mis võtaks seda arvesse. (lk 209)
Ka Nõukogude Liidus küüditati inimesi laagritesse niihästi selle pärast, kes nad olid, kui ka selle pärast, mida nad olid teinud. Ent koonduslaagreid on õige mitut tüüpi: eks mõelnud tolle nähtuse välja ju inglased Buuri sõja aegu? Natside laagrite ja Gulagi vahel on üks suur erinevus: fašistlikule süsteemile iseloomulikud gaasikamber ja krematoorium Venemaal puudusid. Küllap muutis arhailisus, tehniline mahajäämus nõukogude vangilaagrid pisut inimlikumaks. Siberis ja Kaug-Põhjas ei ole krematooriumi vaja, sest tundras piisab laipadest vabanemiseks sellest, kui nad auku ajada. Kui keegi seal praegu kaevama asuks, võiks ta vahest leida kümneid tuhandeid säilinud surnukehi. (lk 212)
Jorge Semprun, "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Vikerkaar 8/9 2001

Koonduslaagri idee võib olla küllalt üldine ning kasutatud paljudes eri kultuurides ja olukordades, kuid laagrite kultuuridevahelise ajaloo kas või pinnapealne uurimine näitab, et konkreetsed detailid — kuidas oli elu laagrites korraldatud, kuidas laagrid aja möödudes arenesid, kui rangeks või korratuks nad muutusid, kui julmad või leebed nad olid — sõltusid konkreetsest maast, kultuurist ja riigikorrast. Okastraadi taga olijaile määrasid need detailid nende käekäigu, tervise ja ellujäämise.
Igal elulool on oma ainulaadsed jooned, igal laagril jätkus erineva iseloomuga inimeste jaoks erinevaid õudusi. Saksamaal võisid vangid surra julmuse, Venemaal meeleheite tagajärjel. Auschwitzis võisid sa surra gaasikambris, Kolõmal lumes surnuks külmuda. Sa võisid surra Saksamaa metsas või Siberi tühermaal, surra kaevandusõnnetuses või surra loomavagunis. Kuid lõpuks oli see ikkagi vaid sinu elulugu.
- Anne Applebaum, "Gulag", tlk Aldo Randmaa, 2005, lk 32

Nüüd sai mulle selgeks, miks need jahipukid, mis meenutasid koonduslaagrite vahitorne, meenutavad ka kantslit. Kantslis asetab Inimene end teistest Olenditest kõrgemale ja võtab endale õiguse otsustada nende elu ja surma üle. Temast saab türann ja usurpaator. Ksjonds rääkis hingestatult, peaaegu vaimustusega:

Alistage maa enestele. Teile, jahimeestele, suunas Issand need sõnad, sest jumal teeb inimese oma kaastööliseks, et see osaleks loomise töös ja et tema töö jõuaks lõpule. Ma soovin, et teie selts edeneks, et see teeniks teisi inimesi ja kogu loodust...

Mul õnnestus pinkide vahelt välja pääseda. Ma läksin kummaliselt kangetel jalgadel peaaegu kantsli alla.

"Hei, sina, roni sealt alla," ütlesin. "Ja ruttu." (lk 210)

Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020