Kukk ehk kikas on täiskasvanud isane kodukana. Kukeks võidakse nimetada ka teiste kanaliste täiskasvanud isaslindu.

Gallo di Ramperto - vanim säilinud tuulekukk (Brescia, Itaalia, 820-830)
Itō Jakuchū, "Kodulinnud" (1761)
Charles Verlat, "Kanala kuningas" (1857)


Piibel muuda

  • Üsna varsti ütlesid aga sealviibijad Peetrusele ligi astudes: "Tõesti, ka sina oled üks nende seast, sest su kõneviiski annab su ära."
74 Siis hakkas ta hirmsasti sajatama ja vanduma: "Ma ei tunne seda inimest!" Ja kohe laulis kukk
75 ja Peetrusele tuli meelde, mis Jeesus oli öelnud: "Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära." Ja sealt lahkudes puhkes ta kibedasti nutma.

Proosa muuda


  • "Pisuhänna võib soetada üsna hõlpsasti," alustas Šimonis surmtõsiselt. "Sul peab olema punane kukk. See kukk peab jaaniööl olema täpselt seitsmeaastane. Ja kui ta jaaniööl saab seitsmeaastaseks, muneb ta veel samal ööl muna. Siis läheb vaja musta seitsmeaastast kõutsi. See peab samuti olema sündinud jaaniööl. Niisiis kukk munes muna, see tuleb panna musta kassi alla, las haub. Must kass haub sulle ühe päeva ja ühe ööga pisuhänna. See pisuhänd on aga alasti, paljas nagu porgand. Neljapäeva õhtul hakkab ta rääkima: "Pane mind riidesse, pane mind riidesse!" No ja ta tulebki riidesse panna. Samal neljapäeva õhtul on vaja kedrata, kududa ning õmmelda riided pisuhännale, kes pagana kähku kasvab. Särk, püksid ja vammus peavad olema valmis kella kaheteistkümneks. Ja kui need riided talle meeldivad, teeb ta su pururikkaks. Sinu salved ei jää kunagi tühjaks..."
"Aga kui ei meeldi?"
"Noh, parem jätan ütlemata, mida ta sinuga siis teeb?"


  • Meil on öövaht. Õhtust peale ta magab, ent vaevalt lööb taevas hahetama, kui ta pistab kirema, nii et kogu küla kajab. Kohe vastatakse talle ümbrusest. Ta on end üles mukkinud nagu hull rüütel. Tal on kannused ja punane kiiver. Kui uhkelt ta astub!
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 72


  • Saksa rahvausundis on must kukk kurjade jõudude kehastus, musta kuke kujul tavatsevad ilmuda kummitavad surnud ja kuratki võib teinekord kübaral kanda kukesulge. Seevastu on valget kukke peetud eriti heaks maja kaitsjaks igasuguse nõiduse eest. Eesti usundis on teisiti. Enamasti on määratluse aluseks sõnaalguliste häälikute kordus nagu regivärsis: "Valge kukk on vanakuradi vader, must on ta murdja, punane on ta poolvenda, kirju on tema kiskja."
    • Mall Hiiemäe, "Aabitsakuke usundilisest taustast", (1999), rmt: "Sõnajalg jaaniööl". Ilmamaa, 2007, lk 334


  • Pilkane pimedus. Ei näe sõrmegi suhu pista. Tumedus. Minnalaskmine. Mittemõistmine. Madalrõhkkonnad. Hallid ajud, tuhmid silmad, kurvad ilmad. Ja siis tuleb pööripäev. Päevatera kukub kui täht kottpimedusse. Valguseraas hakkab kasvama. Kukk oma igapäevase sammuga astub aja vaksakese valgemaks. Helgust ja heledust - seda just. Kukk kõnnib kõige valgemani välja, jookseb jaanipäevani. Pööripäev tuleb. /---/ Valgus kasvab kui kõrvitsataim.
    • Anu Raud, "Pööripäev", rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 237

Eesti vanasõnad muuda

Vaata ka muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel