Oda Krogh, "Jaapani latern" (1886)
Hermina van der Haas (1843-1921), "Vaikelu kala, köögiviljade ja laternaga", s.d.
Lucie van Dam van Isselt, "Vana laevalatern" (1918)

Proosa muuda

  • "Väravavaht midagi - Läheb lömbaku-lömbaku värava poole ja kaotab pimedas kepi ära; vanainimese asi. Otsib jah teine õues ümber ja kolab käsikaudu nagu pimesikk."
"Kas tal siis laternat ei olnd?" küsitakse.
"Kus tal’s latern oli, kui ei olnd," vastab küsitav. "Kes talle’s veel laternat hakkas andma, küünlid raisata."
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 222


  • On hetki, mil kassitappudesse mähitud latern ei saa aru, kas ta on kassitapp või latern. (lk 37)
  • Tänavalaternal ei ole eelarvamusi. (lk 54)



  • Ühel päeval oli ta usaldanud minna käiku, mis viis lossi peahoonesse, ja toetus rinnatisele, et heita pilku lossi aeda. Seal polnud palju näha, sest lilled olid juba õitsenud, peale mõne kahvatu sügislille. Ainult üksik suur vaher keset aeda leekis punaselt, nagu oleksid põlevad laternad selle okstele riputatud.

Luule muuda

Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.


Öö. Latern. Apteek. Tänav tühi.
Helk müüril mõttetu ja tuhm.
Kui tahad — edasi veel rühi:
siit ringist ei vii ükski uhm.

Kui sured — algad vanal plaanil
ja korduvad kõik tuntud lood:
öö, jäine virvendus kanaalil,
umbtänav, latern, rohupood.


On sügistaevas juba süttind tähed,
nii ruttu läheneb detsembriöö.
Võib-olla praegu isa koju läheb,
päev on tal möödund pingelises töös.

Käes gaasilatern heidab erku valgust,
see ümber põldudele erendab.
Taat astub õue. Trepil pühib jalgu
ja reipa huumoriga teretab.

  • Ilmi Kolla, "Minu taat", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 32-33
 
Vikipeedias leidub artikkel