Liim
Liim on kleepaine, mida siil toob, kui tal moosi ei ole.
Proosa muuda
- Lõuna ajal tahtis ta harjunud wiisil puu otsast maha ronida, pani aga imestusega tähele et ta oma tagumist keskpaika lauast enam lahutada ei wõinud; näis, kui oleks tähendatud kehajagu juuri ajanud ja nendega lauast läbi kaswanud. Salomon katsus seda riidetükki, mida peenikeses seltsis "püksteks" ei tohi nimetada, kätega laua küljest lahti rebida; aga selle püüdmise ainus järeldus oli see, et püksid hädaohtlikult kärisema hakkasiwad. Ta katsus püsti tõusta; aga laud kiskus teda oma raskusega ikka jälle istukile. Ta katsus lauaga seltsis maha ronida, aga laud jäi okste wahele kinni ja sundis ka Wesipruuli paigale jääma.
- Salomoni meel läks ärdaks. Miks pidi saatus just teda kiusama? Mis oli ta sellele kurjale inimesele teinud, kes tema istepaiga sula liimiga oli ära määrinud? Mis aitas nüüd kõige tulisem waimustus kui ta üht ainust paari püksagi laua küllest lahti ei jõudnud sulatada?
Luule muuda
Saapaid tehakse liimigagi —
luuletatakse riimigagi!
- Juhan Liiv, "Kilde" 74, rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 335
Me sööme saepuru kui keegi ei näe me naeratame
Meie lapsed söövad saepuru
võimalik on et nad on saepuru enne näind
...
Me räägime saepuru meil on revolver kuklas;
eks need kel ole kõrvad saa saepuru kõrvadesse -
kui neist pole veel suppi keedet.
Meie südamed aga teavad, me kiidame saepuru
me mõtted on liimist lahti
ja me pole midagi ütelnd.
- Ilona Laaman, "Saepurusööjad", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 8
Sa tulid kolksti minu ellu
ja kolksti ära läksid sealt
kuid tee, mis viiks meid abiellu
meil sobiks täpselt täpipealt
ma mäletan kui oleks eile:
su huuli kuumi, libedaid
lõõts armuviisi mängis meile
ja pisaraid, neid kibedaid
su habe liimine, nii hell
mu põske torkis nagu nõel
ja viimast tundi tiksus kell
oh, miks on elu nõnda õel
- Haavaneeme Imbi, rmt: Indrek Hargla, "Frenchi kartulid", rmt: "French ja Koulu", Tallinn: Varrak, 2005, lk 196–197