Lodjapuu (Viburnum L.) on taimede perekond kuslapuuliste sugukonnast. Perekonnas on üle 150 liigi, millest Eestis kasvab looduslikult ainult harilik lodjapuu (Viburnum opulus), rahvasuus tuntud ka kui õispuu, koerõispuu, hullukoeramarjapuu ja leedripuu (viimane on täiesti eksitav nimetus).

Eleonora Tscherning, "Kimp lodjapuuokste ja kaeraga" (enne 1890)
Charles Courtney Curran, "Daam buketiga" (1890)
Clara von Sivers, "Vaikelu kirssidega" (1890)

Proosa muuda

  • Kõrgeimal kaljunukil polnud Rhododendron Catawbiense (katavba rododendroni) suurtel õienuppudel pea ühtki värvikübet, ehkki orgudes olime kogunud ja näinud seda õites juba paari nädala vältel. Neilt kaljudelt nägime kolme valgeõielist põõsast ja puud all orus õitsemas: Amelanchier Canadensis (kanada toompihlakas), pärismaalaste "kasumari", mille viljad võtsid juba külge punaka tooni; pensilvaania kirsipuu (Prunus Pennsylvanica), graatsiline väike puu, mida katsid õblukeste õieraagudega valged õied, ning kõike kroonivas hiilguses villased lodjapuud (Viburnum lantanoides), selle tohutud hortensialaadsed kreemjad õisikud helendamas tumedate igihaljaste okaspuude vahelt nagu "hea tegu kurjas ilmas".
  • "Hea tegu kurjas ilmas" on viide William Shakespeare'i näidendile "Veneetsia kaupmees" (5. vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).
    • Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389

Luule muuda

Suremas on noormees, neiu nutab juba:
"Kallim, külma mulla alla mindki tulla luba!"
"Oi kui tahad tõesti leinata mind truuna,
asu minu haua peatsi kauni lodjapuuna:
kui vara sel rohul kiiskab kastepiisku,
kastab kaste sinu juukseid, minu kalm ei niisku;
kui põletab salus päike lehti puudel,
on siis sinu okstel palav, mitte minu luudel."
...
"Kelle kalm see kerkib otse põllu rajal,
lodjapuu veel õitseb kalmul nii hilisel ajal,
ja sel lodjapuul on lehed õige kahus,
vere värvi marjad peidus valges õitevahus."
Kohas lodjapuuke üle karge tuule:
"Oi miks tummalt kalmul seisan, kallim mind ei kuule!
Kelle väitse alla satub puu kesk halla,
selle käte läbi pääseb laul ta okstest valla.
Kellel nuga mõikab, sel ju pillgi hõikab,
aga lodjapuine nool ta südamesse lõikab."


Punast lodjapuukest mure painab, kaardu teel ta jäi.
Nii ka meie sangarlik Ukraina seisab longuspäi.
Püsti tõsta võime nüüd ja aina lodjapuu me.
Jälle meie võrratu Ukraina, hei-hei, rõõmsaks muudame!

Lodjapuu on valmistamas aina uut ja valget õit.
Seisa kindlalt, kartmatu Ukraina, ees meid ootab võit.
Püsti tõsta võime nüüd ja aina lodjapuu me.
Jälle meie võrratu Ukraina, hei-hei, rõõmsaks muudame!


Ja hallast saab härmatis, pakane kahust,
maa lume all suigub. Vist uinub mu rind
Ei, talve narkoosi tuim-ohtlikust rahust
ženšennina lodjapuu päästab nüüd mind.

  • Ivan Dratš, "* Täis sügise turud on lõhnavat tilli", tlk Harald Rajamets, rmt: "Südame kaugusel", Eesti Raamat, 1977, lk 17

Välislingid muuda