Piibel muuda

24 Sellepärast on tema poolt läkitatud see käsi ja kirjutatud see kiri.
25 Ja see on see kirjutatud kiri: "Menee, menee, tekeel, ufarsiin."
26 Sõnade tähendus on niisugune: menee - Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu.

Proosa muuda

  • Kui inimesele saab osaks teatav hulk heategusid, lakkab ta neid loendamast.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 21


  • Köster võttis tervituse vastu ja vaatas toas ringi; läks siis otseteed Tootsi juurde, võttis tema pintsaku hõlmadest kinni, vaatas Tootsile silmi ja ütles pikkamisi ja selgelt:
"Sind, Toots, on Jumal omas vihas loonud, nuhtluseks inimestele nende pattude eest. Nii, nagu ta viljaikaldusi saadab, rahet ja vihmavalinguid tulla laseb, nii lõi ta sind kohutavaks näituseks maailmale, kui kaugele inimeselaps langeda võib, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna. Nii nuhtleb ta meid meie kurjuse eest ühe meie eneste sarnase läbi, et näidata, et häda ja viletsuse juur just meie eneste keskel pesitab. Kui meie hakkame üles lugema kõiki neid vallatusi, mis sa siin selle mõne kuu jooksul korda oled saatnud, siis läheb jumala päikene enne looja, kui meie sinu vallatuste registriga valmis saame. Ütle, mis pean ma sinuga tegema?"


  • Heitkem pilk sel ajavahemikul soetatud vara loendile, mille serval on kulud kokku arvatud - need jätame mainimata.
"Viiskümmend Hispaania tekipaari eelnimetatud karmiinpunasest ja valgest taftist katetega, millel on punase ja valge siidniidiga tikitud valgest atlassist ääris...
Seitsekümmend kollase atlasskattega tooli ja kuuskümmend järi, mis sobivad oma lõuendist kattega igale poole...
Kuuskümmend seitse pähklipuust lauda...
Seitseteist tosinat kasti, igas tosinas viis tosinat Veneetsia peeglit...
Sada kaks põrandavaipa, igaüks kolmkümmend jardi pikk...
Üheksakümmend seitse hõbepärgamendist pitsiga kaunistatud karmiinpunasest damastist patja ja õhukese riidega kaetud jalapinki ning sobivad toolid...
Viiskümmend kroonlühtrit, igas tosin küünalt..."
Juba — nii mõjuvad nimekirjad — hakkame haigutama. Kui loetlemise katki jätame, siis sellepärast, et loend on tüütu, mitte sellepärast, et see lõppenud oleks. Seda on veel üheksakümmend üheksa lehekülge ja kogu väljamakstud summa ulatub mitme tuhandeni — see teeb praeguses rahas miljoneid. Ja kui tema päev kulges nõnda, siis õhtuti arvutas lord Orlando taas, kui kalliks läheb miljoni mutimullahunniku tasandamine, kui meestele maksta kümme penni tunnis; ja veel: mitu tsentnerit naelu, viis ja pool penni kortel, on vaja, et parandada parki ümbritsev tara, mille ümbermõõt on viisteist miili. Ja nii edasi ja nii edasi.


  • Kõige märkimisväärseni on Loendavate Mändide juures aga nende viis loendada.
Esimesed Loendavad Männid, kes olid enam-vähem aru saanud, et inimesed olid õppinud puu aastaringe loendades tema vanust hindama, jõudsid lõpuks järeldusele, et sellepärast lõikasidki inimesed puid maha.
Ja ühe ööga kujundas iga Loendav Mänd oma geneetilise koodi ümber nii, et selle tüvele ilmus umbes silmade kõrgusele kahvatute numbritega selle täpne vanus. Aasta pärast oli majade ehisnumbrimärgitööstus nad peaaegu viimase puuni maha võtnud ja praegu seisavad mõned puud veel ainult raskelt ligipääsetavatel aladel.
Selle konkreetse puuderühma kuus Loendavat Mändi kuulasid neist kõige vanemat, mille pahklik tüvi kuulutas selle vanuseks kolmkümmend üks tuhat seitsesada kolmkümmend neli aastat. Vestlus kestis seitseteist aastat, kuid on esitatud kiirendatud kujul.
"Ma mäletan aega, kui siin polnud ainult põllud."


  • Vaatasime, kuidas inimesed jõule pidasid ja loendasime taaruvaid jõuluvanasid, kes ei mäletanud tagasiteed Korvatunturile. Ma püüdsin taevast leida Petlemma tähte, aga seda ei paistnud. Küllap oli see kellelegi teisele pähe kukkunud.
    • Tuija Lehtinen, "Tiivad varvaste vahel", tlk Sander Liivak, 2005, lk 147

Luule muuda

Mõnigi vein jäi, sõber, meil joomata,
mõnigi laul meie hingedes loomata.
...
Mõnikord... jah, aga milleks küll loendada?
Lõõmavat tuld ei saa sütega soendada!

Tead ju, et kõike ma sinuga jagasin, —
ütle, et varsti tuled sa tagasi.

  • Heljo Mänd, "Lahkuvale sõbrale", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 22


Läksin läbi pöördvärava peole
kahtlasevõitu katusekorteris, mis polnud
katusekorter, läksin inimeste järel, aga võib-olla
nad polnudki inimesed, oli eetiline
järgneda neile üle õhupallide äärte
kuni leidsime mõned tapsonid, mida süüa, nautisime
innukalt ja leidsime õige liigutuse seoses
lõvi suu liigutustega, selle suuga,
mis loendas kõiki sisenejaid ja lahkus isepäiselt
juhuslikult sisserändesfäärist, milles
külmunud õielehed langesid punase eesriide taga
nii aeglaselt, et äratasid mu nagu koputus 7. toa uksele
   mille taga ma näen und
   ja püüan kahjatsematult tangotada

Kirjandus muuda

  • Alf Prøysen, "Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni"