Lynn Margulis

Lynn Margulis (sündinud Lynn Petra Alexander, esimeses abielus Lynn Sagan; 5. märts 1938 – 22. november 2011) oli bioloog ja biosemiootik, sümbioosi uurija evolutsiooniteoorias.

"Sümbiootiline planeet" muuda

Tsitaadid väljaandest: Lynn Margulis, "The Symbiotic Planet: a New Look at Evolution". Phoenix, 1999. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Paljud asjaolude koosmõju kaldub summutama teaduslikke avastusi, eriti selliseid, mis põhjustavad ebamugavust meie kultuuri pühade normide suhtes. Liigina hoiame kinni peavoolu tuttavatest, lohutavatest tavadest. Kuid "kokkulepped" ulatuvad sügavamale kui me kaldume tunnistama. Isegi kui meil pole mõne konkreetse filosoofia või mõttelaadi ajaloo kohta õigeid teadmisi ega nime, oleme kõik hõlmatud oma turvalisse "reaalsusse". Meie väljavaated kujundavad seda, mida me näeme ja kuidas me teame. Iga mõte, mida me peame faktiks või tõeks, on integreeritud tervesse mõttelaadi, millest me tavaliselt oleme teadmatuses. Nimetage neid kultuurilisi piiranguid "sisseharjutatud võimetusteks", "mõttekollektiivideks", "tegelikkuse sotsiaalseteks konstruktsioonideks". Nimetage neid valitsevaid takistusi, mis määravad meie vaatenurga, kuidas iganes soovite. Need mõjutavad meid kõiki, ka teadlasi. (lk 3)

Üks laialt levinud sõnastamata eeldus on Olemise Suur Ahel. See määratleb inimeste auväärse positsiooni universumi täpse keskpunktina Olemise Ahela keskkohas, Jumalast allpool ja kaljudest kõrgemal. See antropotsentriline arusaam valitseb religioosse mõtte üle isegi nende inimeste seas, kes väidavad, et on usu tagasi lükanud ja asendanud selle teadusliku maailmavaatega. (lk 4)
One widely held unstated assumption is the Great Chain of Being. It defines the venerable position of humans as the exact center of the universe in the middle of the Chain of Being below God and above rock. This anthropocentric idea dominates religious thought, even that of those who claim to reject religion and to replace it with a scientific worldview. (lk 4)

Kõik tänapäeval elusolevad olendid on võrdselt arenenud. Kõik on elanud üle enam kui kolm tuhat miljonit aastat kestnud evolutsiooni, mis algas ühiste bakteritest esivanematega. Pole olemas "kõrgemaid" olendeid, "madalamaid loomi", ingleid ega jumalaid. Kurat, nagu ka jõuluvana, on vaid kasulik müüt.

Isegi "kõrgemad" primaadid, ahvid, ei ole kõrgemad, vaatamata oma nimele (primaat pärineb ladina sõnast primus, "esimene"). Meie, Homo sapiens sapiens, ja meie sugulastest primaadid ei ole erilised, ainult hiljutised: oleme evolutsioonilaval uustulnukad. (lk 4)

Kui teadus ja kultuur satuvad konflikti, võidab alati kultuur. Evolutsiooniteadus väärib, et seda mõistetaks palju paremini.

Jah, inimesed on tõepoolest arenenud, kuid mitte üksnes ahvidest ega isegi teistest imetajatest. Arenesime pikast eellaste reast, mis lõpuks viib välja esimeste bakteriteni. (lk 5)

Oleme sümbiondid sümbiootilisel planeedil ja kui me vähegi vaevume, võime leida sümbioosi kõikjalt. (lk 7)

Liike polnud olemas enne seda, kui bakterid ühinesid, moodustades suuremad rakud, sealhulgas taimede ja loomade esivanemad. (lk 8)

Elusolendid trotsivad korralikke määratlusi. Nad võitlevad, toituvad, tantsivad, paarituvad, surevad. Kõigi meile tuntud suurte eluvormide loovuse algeks on sümbioos, mis tekitab uudsust. See ühendab erinevaid eluvorme ja alati on sel põhjus. (lk 11–12)
Living beings defy neat definition. They fight, they feed, they dance, they mate, they die. At the base of the creativity of all large familiar forms of life, symbiosis generates novelty. It brings together different life-forms, always for a reason. (lk 11–12)

Meie, loomad, kõik meie kolmkümmend miljonit liiki, kerkime esile mikrokosmosest. Mikroobide maailm, mulla ja õhu allikas, tagab meie endi ellujäämise. Mikroobidraama üheks peateemaks on individuaalsuse tekkimine kunagiste iseseisvate näitlejate kogukondlikust suhtlusest. (lk 14)

Kaukaasia mägedes tarvitatav toitev jook keefir on samuti sümbiootiline kompleks. Keefir sisaldab teri, mida grusiinid nimetavad "Muhamedi kuulikesteks". Keefiritera on integreeritud pakett, mis sisaldab enam kui 25 erinevat liiki pärme ja baktereid. Iga tera moodustavad miljonid isendid. (lk 15)

Neljateistkümneselt oli mul piisavalt õnne, et mind võeti vastu Chicago Ülikooli varajaste sisseastujate eriprogrammi. Ehkki ma lõpetasin kolm ja pool aastat hiljem, olles omandanud palju asju, sealhulgas, kraadi vabades kunstides ja abikaasa, oli kõige püsivam neist põhjalik, hoolikalt kasvatatud kriitiline skeptitsism. Ma hindan oma Chicago Ülikooli haridust selle keskse õpetuse pärast: alati tuleb püüda eristada jama ehtsast kraamist. (lk 20)
At age fourteen I was lucky indeed to be accepted into the University of Chicago's special early entrant program. Although three and a half years later I graduated with many acquisitions, including a liberal arts degree and a husband, by far the most lasting was a thoroughgoing, finely nurtured critical skepticism. I cherish my University of Chicago education for its central teaching: one must always strive to distinguish bullshit from authenticity. (lk 20)

Mis juhtus eluga Maal selle varastel päevadel? Pärast toda esimest kursust tundsin, et populatsioonigeneetika valdkond oma rõhuasetusega üliabstraktsetel neodarvinistlikel mõistetel nagu mutatsioonikoormus, sobivus ja valiku kaastegurid õpetas pigem religiooni kui kirjeldatud reegleid, mille järgi päris organismid oma geene edasi annavad ja arenevad. (lk 23)

Minu sõber Mary Catherine Bateson, antropoloog Margaret Meadi ja filosoof Gregory Batesoni tütar, kirjeldab tänapäeva naisi kui "perifeerseid visionääre". Ellujäämiseks peab naine olema peaaegu kaheksajalgne. Imikut ühes käes hoides, osutab Bateson, segab ta teisega potti, jälgides samal ajal ka väikelast. Seda mitmekordset survet ei ole siis ega praegu minema võlunud ei poliitiline tahe ega feministlik retoorika. (lk 24)

Ehkki loodus võib olla "punaste hammaste ja küünistega” ning möödaminnes ükskõikne üksikolendite kannatuste suhtes, ei välista see tõsiasja, et sümbioos, mis saab alguse eraldiseisvate eluvormide ebakindla liiduna, võib olla aluseks suuremat sorti evolutsioonilisele uuendusele. Inimeste ja muude loomade teadvus, nagu ka muud tüüpi bioloogiline ilu ja keerukus, on meiega koos arenevate puäntillistlike bakteritest esivanemate omadused. (lk 26)

Tahtsin alati lapsi rohkem kui abikaasasid. Erinevalt oma vanematest leidsin ma, et viski ja sigaretid, pokker ja bridž, koosolekud ja poliitika, klatš ja golf olid talumatult igavad. Mina seevastu olin talumatult raamatuhuviline, tõsine ja usin ning eelistasin imikute, muda, puude, fossiilide, kutsikate ja mikroobide seltskonda täiskasvanute tavalisele maailmale. Ja ma teen seda tänini. (lk 34)

Elu puu on keerdunud, sassis, pulseeriv olem, mille juured ja oksad kohtuvad maa all ja õhus, moodustades uusi veidraid vilju ja hübriide. (lk 66)

Enamiku tänapäeva inimeste silmis jaguneb elu hõlpsasti kolme kategooriasse: taimed (toiduks ja kaunistamiseks), loomad (nagu meie lemmikloomad, mereannid ja meie) ja mikroobid (hävitamiseks). Ma ei mäleta, millal ma aru sain, et see idee on samavõrd ohtlik kui levinud; kindlasti oli see juba ammu. Püüan asendada selle ülelihtsustatud kultuurilise jama arusaamadega, mis on raskelt kätte õpitud teaduslikele kirjeldustele märksa lähemal. Taimed ega loomad ei ilmunud Maale enne, kui bakterid olid läbi teinud vähemalt 2000 miljonit aastat keemilist ja sotsiaalset evolutsiooni. (lk 71)

Kuid enam kui kakssada aastat enne Haeckelit sündinud Antony van Leeuwenhoek (1632–1723) avastas mikroobide maailma. Van Leeuwenhoek, Hollandi riidekaupmees Delftist, veetis oma päevi nagu minagi, tutvudes mikrokosmosega; tema aga ehitas oma mikroskoobid ise. XVII sajandi hollandi kõnekeeles kirjeldas ta lompides, tiigivees, noorte kaunitaride süljes ja joodikute pasas vohavat mikroobset elu. Lõpuks avaldati tema kirjeldused Londonis kirjadena Kuninglikule Seltsile. Palju hiljem ajendas Darwini-aegne evolutsioonikontseptsioon Euroopa haritlased otsima elu ühiseid esivanemaid. Siis sai van Leeuwenhoeki pisikestest olenditest midagi enamat kui veidrus, millega võis eputada amatöörist loodusteadlane, keskendudes hollandlase mikroskoobi modifikatsioonile kaheksateistkümnendast sajandist. Üha enam nägid mikroskopistid mikroobe suuremate eluvormide eellastena. (lk 73)

Viirused, just nagu kõik rakupõhised eluvormidki, tekitavad elupaiku ummistades probleeme. Teatud populatsioonides kaose tekitamises süüdistatakse Ebolat ja muid kõrge profiiliga viirusi. Viiruslike või muude ressursside ülekasv tuleneb tavaliselt ökosüsteemi nõrgenemisest ja häiretest. Viirusi ei saa meist kuidagi rohkem välja ravida kui me saame vabaneda aju esiosast: meie viirused oleme me ise. (lk 82)

Igal taksonoomilisel skeemil on omad probleemid. Kui oleme millelegi kategooria määranud, kipume seda sildistama ja kõrvale jätma. Meie klassifikatsioonid pimestavad meid loodusliku korralduse metsikuse suhtes, pakkudes kontseptuaalseid kaste, mis sobivad meie eelarvamustega, kuid peaksid hoopis kajastama meie looduseuuringuid. (lk 87)

Kui tsüklilisel elul on pidev energia- ja toiteallikas, paljundab see ennast piiramatult. Keemilistel süsteemidel puudub mina: nad ei saa ennast paljundada. Elu on rida minasid – organisme või rakke. Need peavad kulutama energiat, et eksisteerida, kuid seda tehes püsib nende katkematu side varasema eluga. (lk 101)

Elu raamat pole kirjutatud ei matemaatikas ega inglise keeles: see on kirjutatud süsinikukeemia keeles. Keemia keelt "rääkides" bakterid mitmekesistusid ja rääkisid üksteisega kogu maailmas. Need, kes ujusid, kinnitusid nende külge, kes lagundasid glükoosi, suhkrut ja tootsid niimoodi energiat ujumiseks. See ujuv ja glükoosi lagundav partnerlus viis protistideni. Kõik ülejäänu on ajalugu – minu seriaalse endosümbioosi teooria nägemus ajaloost. (lk 108–109)

"Meid", omamoodi barokset ehitist, ehitavad umbes iga kahe aastakümne järel uuesti üles kokkusulanud ja muteeruvad sümbiootilised bakterid. Meie keha on ehitatud protoktistlikest sugurakkudest, mis kloonivad end mitoosi abil. Sümbiootiline interaktsioon on rahvarohke planeedi elu algmaterjal. Meie sümbiogeneetiline liittuum on palju vanem kui see hiljutine uuendus, mida me kutsume inimindiviidiks. Meie taju, et me erineme tugevalt muudest eluvormidest, meie liigiline üleolekutunne on suurushullustus. (lk 124)

Loomad ja taimed peavad embrüote moodustamiseks oma tuumad seksuaalselt üksteise ligi tõmbama ja kokku sulatama. Seks pole nende jaoks vabatahtlik. Kuid paljud protoktistid ei harrasta seksi mitte kunagi ja saavad ikkagi suurepäraselt hakkama, paljunedes alatasa. (lk 125)

Gaia mõiste pakkus Lovelockile välja romaanikirjanik William Golding, raamatu "Kärbeste isand" autor. 1970. aastate alguses elasid nad mõlemad Inglismaal Wiltshire'is Bowerchalke'is. Lovelock küsis oma naabrilt, kas ta oskaks asendada tülika fraasi "homöostaatiliste kalduvustega küberneetiline süsteem, mis on tuvastatud Maa atmosfääri keemiliste anomaaliate kaudu" terminiga, mis tähendaks "Maa". "Mul on vaja head neljatähelist sõna," ütles ta. Jalutuskäikudel selles Lõuna-Inglismaa imekaunis piirkonnas kriidikaljude lähistel soovitas Golding "Gaiat". (lk 147)

Paljud teadlased on endiselt vaenulikud Gaia suhtes nii termini kui ka ideena, võib-olla seetõttu, et see on nii teaduse- kui ka intellektuaalsusvastaste inimeste seas nii tugeva kõlapinna leidnud. Populaarkultuuris viitab see – niivõrd, kuivõrd seda termin üldse tuntakse – arusaamale emakesest Maast kui üksikorganismist. Gaia, inimlikest teadmistest väljaspool olev elav jumalanna, väidetavalt karistab või premeerib meid tema keha mõjutavate keskkondlike solvangute või õnnistuste eest. Mul on sellisest isikustamisest kahju. (lk 148)

Pealegi on Gaia iidne nähtus. Tema planeediülese süsteemi moodustavad triljonid rüselevad, toituvad, paarituvad, eritavad olendid. Gaia, sitke emane, ei pea inimesi endale mingiks ohuks. Planeediülene elu püsis vähemalt kolm miljardit aastat juba enne seda, kui inimkonnast unistas elavaloomuline ahv, kes igatses suhteliselt karvutut kaaslast.

Me vajame ausust. Me peame vabanema oma liigispetsiifilisest kõrkusest. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et me oleksime "väljavalitud", ainulaadne liik, kelle tarbeks on loodud kõik teised. Meid ei tee ka kõige olulisemaks meie arvukus, võimsus ja ohtlikkus. Meie visa illusioon erilisest lubatavusest varjab meie tõelist staatust püstise imetajatest umbrohuna. (lk 149)

Elu keskpunkt ei ole inimesed ega ka ükski teine liik. Inimesed pole isegi mitte elu keskkohas. Oleme hiljutine, kiiresti kasvav osa tohutust iidsest tervikust. Gaia pole inimkonna suhtes vaenulik ega hoolitsev, see on mugav nimi kogu Maad hõlmavale nähtusele: temperatuuri, happelisuse-aluselisuse ja gaasilise koostise regulatsioonile. Gaia on üksteist vastastikku mõjutavate ökosüsteemide rida, mis moodustavad Maa pinnal ühe tohutu ökosüsteemi. Ja punkt. (lk 150)

Bioloogiline mitmekesisus on Gaia püsivuse absoluutne nõue. Enim soodustatud liikide loetelu puudub. Iga organism tegeleb oma asjadega: kasvab ja üritab paljuneda. Valikusurve, kõigi organismide püüdlus kasvada ja paljuneda, soosib teatud konkreetsetel tingimustel teatud elutüüpe. Need kasvavad, laienevad, toodavad jäätmeid ja töötlevad neid ümber. [---] Maa pinnakeskkonna seletamiseks ei piisa mittebioloogilistest teadustest. Kui arvestada gaase tootvate ja temperatuuri muutvate elusorganismide mitmetahulist rolli, lahknevused kaovad. Gaia teooria on kasulik teadus. (lk 156)

Hiljutised uuringud matemaatika harus, mida nimetatakse fraktaalgeomeetriaks, näitavad, et keerukat graafikat võib luua mitte valmis ideega kunstnik, vaid lihtsate arvutuslike sammude kordused, mida nimetatakse algoritmideks. Elu toodab põnevaid vorme samal moel, korrates rakkude kasvu ja paljunemise keemilisi tsükleid. Korrapära tekib teadvusetutest korduvatest tegevustest. Gaia kui kogu elu ühtepõimiv võrgustik on eri määral elus, tunnetav ja teadvuslik kõigis oma rakkudes, kehades ja kooslustes. (lk 158)

Meie, inimesed, oleme täpselt samasugused kui meie planeedikaaslased. Me ei suuda loodusele lõppu teha, saame olla ohuks vaid iseendale. Arusaam, et võime hävitada kogu elu, kaasa arvatud bakterid, mis vohavad tuumaelektrijaamade veepaakides või keevates lõõrides, on naeruväärne. Kuulen, kuidas meie mitteinimlikud vennad meie üle irvitades ühiskooris laulavad: "Saime ilma teieta hakkama enne, kui teiega kohtusime, küll saame nüüdki ilma teieta läbi." (lk 161)
We people are just like our planetmates. We cannot put an end to nature; we can only pose a threat to ourselves. The notion that we can destroy all life, including bacteria thriving in the water tanks of nuclear power plants or boiling hot vents, is ludicrous. I hear our nonhuman brethren snickering: ‘Got along without you before I met you, gonna get along without you now,’ they sing about us in harmony. (lk 161)

Välislingid muuda

Kalevi Kull, "Sümbioos on meid loonud, mitte võitlus" Sirp, 1.12.2011