Mööbel

Mööbel on sise- või välisruumi spetsiaalselt kujundatud esemed, mis on mõeldud istumiseks, toetamiseks, lamamiseks või asjade paigutamiseks.

Art nouveau mööbel

Maria Thymann, "Mööblidisainer Sophy A. Christensen oma ateljees" (1899)

Proosa

• Me ei tunne end kusagil nii hubaselt nagu oma sünnipaigas, kus esemed muutuvad meile kalliks, enne kui me kogeme, mis on valikuraskus, kus väline maailm näib meile ainult omaenda olemise jätkuna: me tajume ja armastame seda nagu omaenda olemasolutunnet ja oma luid-liikmeid. Oksjonile pandult võiks meie varajase lapsepõlvekodu mööbel näida liiga tavalisena, isegi inetuna; nõudlikum maitse põlgaks selle ära; ja kas ei ole püüdlus oma ümbrust järjest kaunimaks ja kaunimaks muuta see õilis omadus, mis eraldab inimest elajast, või, kui soovitakse täpsemat definitsiooni - mis eraldab inglise inimest võõramaistest elajatest?
  • George Eliot, "Veski Flossi jõel", II raamat, 1. peatükk, tlk Valda Raud, 1983, lk 139

• Vaene mees [Bonacieux] püüdis suure vaevaga korda luua majas, kus mööbel oli peaaegu puruks pekstud ja kapid tühjad, sest õigusemõistmine ei kuulu nende kolme asja hulka, mille kohta kuningas Saalomon ütles, et nad mööduvad jälgi jätmata.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 166-167

• [Sherlock Holmes:] Mina arvan, et inimese aju on esialgu väikese tühja katusekambri sarnane ja te peate sinna koguma mööblit oma äranägemise järgi. Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu või parimal juhul on muu pahnaga nii segi, et naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida ta töö juures vajab, kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumas korras. Väär oleks mõelda, et sellel väikesel ruumil on elastsed seinad, mida võib venitada ükskõik kui laiaks.
  • Arthur Conan Doyle, "Etüüd punases" [1887], ptk "Teaduslik järeldamine", tlk A. Tann, rmt: "Sherlock Holmesi lood" 1. osa. Tallinn: Varrak, 2003, lk 15

• Ka siin rääkis kõneleja kõvu sõnu, aga siin nad kõlasid imelikult pehmelt, peaaegu paitavalt, sest vaibad, pehme mööbel, portjäärid ja aknariided imesid igasuguse teravuse ja kareduse endasse. Oleks võinud peaaegu öelda, et tasside ja lusikate, nugade ja vaagnate kokkupuutumises tundus palju rohkem revolutsioonilist lõikavust kui kõneleja toonis ja sõnades. Siin ei tekitanud kõne ka mingit erilist kuumust: isegi kohvi kuumus suri maiustusisse ja puuvilja jahedusse või tõusis kõrgele üles hoolikalt värvitud lae alla. Näis nagu ei võiks revolutsiooni teostamine sünnitada siin majas mingeid erilisi pingutusi, erilisi ohvreid, mõni mahe sõna, mõni käeviibe ja kõik on sündinud, nagu kantaks mõni uus, seni maitsmata roog lauale.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" III, 7. peatükk

• Klaver on ülim seltskondlik instrument. See on võõrastetoamööbel, märk kodanlikust heaolust, kõige massiivsem seadeldis, millega piinatakse noori hariduse ja täiskasvanuid meelelahutuse nimel.
  • Jacques Barzun, "Critical Questions", 1984, lk 54

• Maja sisemus oli Tomi meelest üks õige poissmehekodu, vähemalt Venezia mõõdupuuga mõõtes: all malelauaruuduline marmorpõrand, üleval roosakasvalge marmorpõrand, mööbel, mis oli rohkem mööbliks moondunud cinquecento muusika moodi, mida esitasid oboed, grammofonid ja violas da gamba. Tom laskis teenijatel Annal ja Ugol, noorel itaallastest abielupaaril, kes olid ameeriklasi ennegi teeninud ja järelikult tegid Verise Mary ja créme de menthe frappe vahel vahet, poleerida nikerdatud riidekappe, kummuteid ja toole, kuni need otsekui elustusid ja heitsid säravtuhmi helki. Ainus enam-vähem moodne ruum oli vannituba. Tomi magamistoas oli gargantualike mõõtmetega voodi, laiem kui pikk. Tom ehtis toa antiigiärist ostetud Napoli vaadetega, mis olid pärit aastatest 1540 kuni umbes 1880. Ta oli maja nii suure hoolega sisustanud, nagu kavatseks sinna elama jäädagi.
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 142-143

• Mööbel, mille me olime üürinud koos majaga, kujutas endast fantastilist kollektsiooni Victoria-aegsetest jäänukitest, mis olid viimase kahekümne aasta jooksul siin tubades luku taga seisnud. Neid inetuid, kohmakaid ja ebapraktilisi asju lösutas igal pool, nad kägisesid kitsikuses vastikult ja poetasid valjude raksatuste ning tolmupahvakutega, nagu oleks musketist tulistatud, enda küljest tükke, niipea kui sa juhtusid neist liiga raskel sammul mööda minema. Esimesel õhtul tuli söögilaual jalg alt ära ja kogu toit paiskus põrandale. Mõne päeva pärast istus Larry toekale, soliidse välimusega toolile, ja selle seljatugi kadus sedamaid kirbesse pilve. Kui aga ema läks avama majasuurust riidekappi ja selle uks talle pihku jäi, otsustas ta, et midagi tuleb nüüd ette võtta.

"Me lihtsalt ei saa külalisi vastu võtta majas, kus iga asi paljast pealevaatamisest tükkideks laguneb. Pole midagi parata, me peame natuke uut mööblit ostma. Tõepoolest, nii kulukaid külalisi pole meil iial varem olnud."

• Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 118

• Võib-olla on tõesti nii, et asjad muutuvad ainsa päevaga. Et mõnest tunnist võib sõltuda terve edasine elu. Ja kui nii, siis tuleb need tunnid nagu põlenud majast päästetud jäänused - söestunud kell, signeeritud foto, kõrbenud mööbel - rusudest välja kaevata ja neid uurida. Säilitada. Arvesse võtta.

Väikesed sündmused, lihtsad asjad, purunenud ja taastatud. Saanud uue tähenduse. Ühtäkki on neist saanud loo pleekunud skelett.

• Arundhati Roy, "Väikeste Asjade Jumal". Tõlkinud Anne Lange. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 42

Luule

Isand on läinud. Koitub ta mööbel.
Unustet aujärje vallutand pööbel.

Kogu võim on sääl praalival puupääl.
Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.

• Heiti Talvik, "Dies irae" 1 kogust "Kohtupäev" (1937)

Tahaksin teada, kallim, mida kavatsevad
kartuli-idud me keldris. Arvan, et varsti
need kaamed piigid tõusevad läbi korruste
lagesid lammutades, põrandaid purustades,
mööbel pilpaiks, lõikavad läbi
turuvõrgud (juurviljad vabaks!)

• Paul-Eerik Rummo, "Väikese linna kohvikumuusikat" II 2, kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 94

Draama

• JÜRI (asub oma töö juurde): Oli mees ja ei ole enam meest... Järele jäi ajakohane mööblitükk.

MAALI: Millest sina?

JÜRI: Eks ikka Kaarlist, meie direktorist... Niikaua kui ise seisis höövelpingi taga, oli ikka inimene, aga nüüd ajab niisugust juttu, et südame võtab läikima. (lk 326)

• Mai Talvest, "Ajakohane mööbel", rmt: Mai Talvest, "Näidendeid", 1969