Menüü

Proosa muuda

Ta näeks restoranidesse sisenevaid kõhnu rahulolematuid isikliku arvamuse omanikke, kes sööksid seal kõhu täis ja hiljem vaataksid menüüst järele, kuidas see neile maitses.
- Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 135

Lapsed olid rahulikud ja tasakaalukad, kõik kolm olid juba ammuilma mähkmetest väljas, neil ei olnud vähimatki allergiat ega toidutalumatust, ehkki säärased asjad on tänapäeval tõeliselt hot teema, ja tõtt-öelda oli see ainus hot asi, millest ta puudust ei tundnud. Isegi peened restoranid peavad menüüs ära märkima, kas toidud sisaldavad gluteeni või muna või pähkleid või ehk veerand datlit või koguni kaks suhkrutera, see on tänapäevane massihüsteeria, ja kui tema oleks mõnes niisuguses kohas kokk, suruks ta endale esimest ning ühtlasi viimast korda lihunikunoa vastu randmekohta.
- Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, 2017, lk 17

Heinz võttis kannataja ilmel menüü. "Ma tõesti ei saa aru, mida te pidevalt mu kohvri kallal närite." Ta lappas menüüd. "Vorstikesed, see on tore. Ma söön praamil alati vorstikesi, käib kuidagi asja juurde."

Võtsin ta käest menüü. "Mina mõtlesin, et sul on hirm lihajäätmete ees."

Ta vaatas imestades üles. "Vorstikestes seda ei ole. Seda ma ei usu. Lisaks pole mul mingit hirmu selle ees. Ega mu ema ka mingi väga vaffa kokk polnud." (lk 26)

Dora Heldt, "Puhkus papaga", tlk Reet Weidebaum, 2018