Proosa muuda

  • Põdramaa metsavahil Jaanil sai kaheksakümmend viis täis, aga ametit peab edasi. Iga päev väljas, suved kui talved, olgu ilm missugune tahes, töö sama mis noorematelgi. Aga metsavahitöö pole vahtimine. Metsa peab kasvatama ja seda on Jaan terve elu teinud.
"Ilma puutikuta ei saa inimene päevagi läbi. Nii on see olnud ja saab ka edaspidi olema." Jaan on selles kindel. Mitte kunagi ei jõuta puid üleliiga istutada. (lk 53)
  • Ja mida teatakse metsavahiametist, on see igav või...?
Kas inimene peab ühtehinge rääkima? On niisugune vulinal jooksev jutt midagi väärt? (lk 54)
  • Metsa kõige suuremaks õnnetuseks peab Jaan temaga arutut ümberkäimist. Hirmus on tuli, tormi laastamine ja putukarüüste, aga kui inimene tahtsi ja mõistmatult näitab puule kirvenägu, kui arvab, et tal on õigus raiuda igal pool ja igal ajal, siis on kahju nii suur, et seda ei oska kokku arvata ega mitu inimpõlve heaks teha. (lk 56)
    • Harri Jõgisalu, "Mets ja mees", lk 53-57, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981