Modernism

Proosa

• Iluteema on viimase 60-70 aastaga mingis mõttes kunstis lausa tabuteemaks muutunud, teisalt kerkib see kogu aeg esile, kuna meil on selle järele sügav sisemine vajadus. Pärast Teist maailmasõda püüti kogu kunstilist tegevust tõsiselt ratsionaliseerida. Sellel karmil ajal oli kunstile väga otsene mõju, liiguti tunnetest eemale. Ilu ei olnud selle ajastu teema ja sellega ei tahetud tegeleda. Kogu modernism on üles ehitatud ratsionaalsele lähenemisele, aga nüüd võiks tunnetuslikud teemad uuesti esile tuua. Aeg on küsida, kas meil on ilu vaja, miks meil on seda vaja ja mis ilu üldse on.
  • Helena Tulve, intervjuu: Mari Hiiemäe, "Tulve: heliloojate käekäik sõltub tellimustest", Postimees, 7. september 2020, lk 18

• Ühtlasi küsisin perenaiselt, millal nad selle hotelli ehitasid. Kahtlustasin üheksakümnendate algust, arhitektuur on niisugune, väga ebapraktiline ja segane, nn postmodernism, kõiksugu eri kallete ja paljude neelukohtadega [[katus]9ed (kergesti hakkavad läbi jooksma), aknad ebaloogilistes kohtades. Ühesõnaga, rahutu, segane arhitektuur. Meie aja ebaõnnestunud hüpe üle modernismi. Kana lend. Nüüd ei hüpata enam kuhugi, siblitakse agaralt juba valmis stiilide aias ja tegelikult poetakse ööseks ikka modernismi kanakuuti. Isegi kui see näeb välja ja ongi üks lüüriline vana Haapsalu puumaja. Meie elu on seesmiselt modernistlik, see tähendab mugav, ökonoomne, praktiliseks disainitud.
• Tõnu Õnnepalu, "Viimane sõna", 2021, lk 99

Luule

Mõlemad vanaisad on luukered.
Mõlemad vanaemad on tuhad.
Vanim vaarema, Rilke, Thomas Manni
ja Enno kaasaegne, kelle sõrmed noppisid
mu kaheaastasest nahast kaktuseokkaid,
seob mind kindlalt modernismi ankrusse.

• Lauri Pilter, "*Mõlemad vanaisad on luukered...", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 32