Troy uinus poole minutiga ja oli süllasügavuses unes, kui müra ta unepõhjast pinnale tõi. Ärkamist saatsid unenäod, milles ilmusid saeveskid, suruõhuhaamrid ja hambaarsti puurmasinad. Kui ta oli juba ärkvel, ei haihtunud unenägu ikka: rütmiline müra oli sealsamas, otse kukla taga, voogas sisse kajutiaknast, oli kõikjal. Ta kajut ujus jõelt peegelduvas kuupaistes. Ümbrus oli nagu rahu ise, kuid seina taga, kajutis number kaheksa norskas miss Rickerby-Carrick virtuoossemalt, kui Troy oli oma elus kunagi varem kuulnud. Sealt kostev pandemoonium sarnanes tavalisele norskamisele sama palju kui "1812" "Meloodilisele sepapajale". See oli monstroosne, see oli talumatu.
Troy lebas uskumatus häireseisundis, pooleldi naeru kihistades, pooleldi meeleheites, kui viled vaheldusid norsatustega, plahvatused järgnesid viledele.
Ngaio Marsh, "Constable'i maastik konstaablitega". Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst 1994, lk 57-58
Filmis näidati parajasti loodusvaateid, kui äkki kostis reetlik norin. Piia lõi pilgu üles ja ohkas. Isa norskas, suu lahti ja pooleldi näritud viiner peos.
Isa nõksatas ja avas silmad. "Ma ei maga," teatas ta solvunult. "Ma vaatan neid kinniste silmadega. Seda oskavad ainult eriti andekad täiskasvanud. Enne tuleb mitu aastat harjutada." (lk 82)
