Julio Ruelas, "Dominatrix" (1897)

Piibel muuda


15 Ja ta tegi paeltest piitsa ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad, ja ta puistas laiali rahavahetajate mündid ning lükkas kummuli nende lauad
16 ja ütles tuvimüüjatele: "Viige need siit minema! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!"

Proosa muuda

  • Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu saapaid. Sellegipoolest küsis hr. de Tréville rahumeeli, kuidas Tema Majesteet end tunneb.
"Halvasti, härra, väga halvasti," vastas kuningas, "mul on igav."


  • Piits vihises läbi õhu. Abtiss lõi esiotsa pikkamisi, iga hoopi isuga maitstes, iga vermet valgel siidpehmel nahal salarõõmuga silmitsedes, iga verepiiska ahne pilguga imedes — siis ikka kiiremini ja kiiremini, nagu piinamise himust ja verejanust erutatuna ning joovastatuna.
Agnes ei teinud kordagi häält, kui ta õrn keha otsekui tules põles, aga külm higi tilkus ta otsaesiselt, ta huuled värisesid ja suunurkadesse kogus kerge vaht. Viimaks lõppes abtissi jõud.


  • "Jäta järele, Toots!" röögatab Kiir nagu põrguvalus. Toots talitab nõgesega kaunis hoolimata tema silmnäo ja kaela kallal.
"Põle siin midagi!" kordab valitseja punapea endisi sõnu. "Põle siin midagi! See mõni kublu, mis see mehele teeb. Ole kannatlik. Ah nii, sa hakkad kriimustama — ohoo! Ei, siis pöörame meie ka teise lehekülje ja trükime sind oma kulu ja kirjadega. Nii... nii... nii. Ahah! Kui ei aita pesu, siis aitab trullimine! Ahah! Terviseks, armas koolivend! Ära töina ühti; vaata, kui mul ratsapiits siin oleks, siis oleks lugu palju pahem. See, mis me siin praegu teeme, on ainult musutamine ja mahe jutt. Tont võtku, siin oli veel kuskil nõgesepõõsas... Pagan, kuhu ta jäigi? Ahah, vat, vat, vat — sinna, sinna!"


  • [Isa Laurentius:] "Püha Johannese ordu pidi aitama haigeid ja vaeseid, aga mitte lahinguväljal kuulsust otsima. Aga varsti oli ta ahnitsenud enda kätte ühe maatüki teise järel, kuna need, kes seda maad harisid, õppisid tundma ainult ülevaatajate piitsa, mitte aga risti, mille ees kõik naisest sündinud on üheväärsed. Kus on nüüd see maa? Seal, mägede taga, uskmatute käes, kes vingutavad sama piitsa, mille põgenevad hospitaliidid maha jätsid."
    • Karl Ristikivi, "Viimne linn", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1962, lk 152


  • Ta [Walter Klemmer] haarab õpetaja pianistisõrmedest. Suudlen kätt, proua professor. Olen lihtsalt sõnatu. Erika ema pressib end paari vahele, paludes see käesurumine jätta. Esiteks pole selline sõpruse ja seotuse märk teretulnud ja mis veel tähtsam - käepigistus võib klaverdaja kõõluseid valesti venitada, mis omakorda mõjutaks mängu kvaliteeti. Käsi jäägu oma normaalsesse asendisse. Nii täpseid akorde pole sellele kolmandajärgulisele publikule ka kinkida vaja, kas pole, härra Klemmer? Sellist publikut peab türanniseerima, nendega kui orjadega käituma, et nad üleüldse mingit reaktsiooni näitaksid. Neid peab kaigastega materdama! Nad ootavad piitsa ja kirepräänikut.


  • Sulgesin silmad ning nägin väikesi valgusesähvatusi. Need meenutasid mulle mesilasi. Kord nägin suurt hulka mesilasi reas lendamas. See oli nagu piits. Sellest ajast, kui ma armusin, piinasid mind peavalud, silmad kipitasid, kurk valutas pidevast soovist nutta, niuded valutasid kahe mehe armastamisest — olin ju kahe terve mehe armastatu. Mesilased püsisid kogu aeg mu silme ees. Kujutlesin, et nad piitsutavad kergete juhuslike torgetega mu keha. (lk 24)

Luule muuda

Käes kannel ja askeedi piits, nii tahaksid, mis hullus! –
sa paastuda kui karm noviits ja süüa kui Lukullus.


Ju Niiluse basaldi peeglis tähti
kui värisevaid hõbeküünlaid nähti.
Kleopatra siis ilmus pidusaali.

Las pühitseb noor Caesar merel võitu -
piits kiirustab siin muste orje sõitu
ja peetaks' ülemeelset bakhanaali!

  • August Alle, "Kleopatra", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 9


Vanasõnad muuda

  • Parem vana habeme all kui noore piitsa all.
  • Võõras hobune, oma piits, võib hästi sõita.
  • Pime õues - piits peos; koit õues - kott seljas; valge õues - vagu taga.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929