Louise Hollandine Pfalzist, autoportree (u 1650)

Proosa muuda

  • Kuid onu Julius rääkis muudkui edasi, kui õnnelik ta on. Ta ütles, et ei unusta neid päevi kunagi. Kõigepealt, et talle oli nii imeliselt avanenud muinasmaailm! Muidugi lööd vahel nagu kartma, kui akna taga lendavad nõiad, seda ei tahaks ta eitada.
"Mitte nõiad," väitis Karlsson. "Hoopis krõõbid, õudsed ja metsikud, täitsa hirmsad!"
Aga igal juhul tunned, et elad samas maailmas, kus elasid sinu esiisad, jätkas onu Julius, ja talle meeldis see. Aga kõige parem, mis need päevad on talle kinkinud, on tema oma muinasjutuprintsess, kelle nimi on Hildur, ning nüüd tulevad pulmad!
"Muinasjutuprintsess nimega Hildur," kordas Karlsson silmade särades. Ta naeris kaua, vaatas siis onu Juliusele otsa, vangutas pead ja naeris uuesti.


  • Muidugi on kõik kuningatütred õnnelikud. Mis eest nad siis muidu kuningatütred on! Jah. sul on üsna õigus: kuningatütarde isad ei lähe kunagi kodust niikauaks ära, et nende emad peaksid neile järele minema. Õigus, jah, tädisid pole neil kah. Ma ei tea täpselt, miks, aga... ma mõtlen, neid pole lihtsalt vaja.
Just. Kuningatütred on ju muinasjutt, ja kui nad pole just praegu õnnelikud, siis nad saavad üsna varsti õnnelikuks ja milleks neile siis veel tädisid, kes peaksid muinasjutte rääkima — eks ole?
  • Silvia Rannamaa, "Miks kuningatütrel pole tädi", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 47-49


  • Neid, kes võpatasid või tuikusid, süüdistati nõrkuses. Terve päeva heitis ta [Galen] meile ette meie väärtusetust ja kordas, et ta oli nõustunud meid õpetama vaid kuninga korraldusel. Naisi ei teinud ta märkamagi ja kuigi ta rääkis tihti printsidest või kuningatest, kes olid taidu oma kuningriigi kaitsmisel kasutanud, ei maininud ta kordagi printsesse või kuningannasid, kes olid sedasama teinud. Samuti ei andnud ta meile kordagi ülevaadet sellest, mida ta kavatses meile õpetada. Meile jäi vaid tema harjutuste külmus ja ebamugavus ning hirm selle ees, millal meid järgmine kord lüüakse. Ma ei tea, miks me püüdsime seda taluda. Meist tehti niivõrd ruttu kaasosalised meie enda alandamises.
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000, lk 282


  • "Mina olen alati arvanud," sõnas monarhist, tõmmates taskust piibu ja asudes seda toppima mõtlikul ilmel nagu inimene, kellel on kavas loenguga esineda, "et kuningate üks põhimuresid on oht, et keegi nende tütart - torkab."
Maad võttis mõtlik vaikus.
"Ja see jääb sajaks aastaks magama," jätkas monarhist rahulikult.
"Ohh, tegid kõik määratu kergendusega.
"Ja siis kulub veel herneste peale," lisas mees.
"Nojah, eks kindlasti," ütles naine kahtlevalt.
"Peab ju kogu aja nende peal magama," seletas monarhist.
"Rääkimata sadadest madratsitest."