Religioossus
Proosa muuda
- Religioosne tunne tähendab seega indiviidi elu absoluutset avardumist ning uute jõuallikate lisandumist. Kui väline lahing on kaotatud ning väline maailm tõukab meid endast ära, siis see tunne vabastab ja elustab meie sisemaailma, mis muidu oleks vaid elutu kõnnumaa.
- Mulle näib, et kui religioon peab tähendama meie jaoks midagi selgepiirilist, siis tuleb meil teda mõista just selle täiendava emotsionaalse dimensioonina, kirgliku omaksvõtu meeleoluna neis valdkondades, kus ranges mõttes moraalsus võiks vaid pea langetada ja olukorraga leppida. Religioon peaks tähendama meie jaoks vabaduse avardumist siis, kui heitlus on möödas, kõrvus heliseb universumi põhitoon ning meie pilgule avaneb igavikuline elu. (lk 61)
- Neis hingeseisundites, mis ei küündi religioosseteni, on loobumisega nõustutud kui paratamatuse sunniga ning ohvritoomisse suhtutakse parimal juhul kaeblemata. Religioosses elus aga, vastupidi: loobumine ja ohvritoomine võetakse positiivselt omaks, isegi mittevajalikud loobumised lisavad oma panuse õnne suurenemisse. Religioon teeb seega kergeks ja rõõmupakkuvaks selle, niis on paratamatu. Kui see on ainus tegur, mis võib sellise tulemuseni viia, siis on religiooni eluline tähtsus väljaspool kahtlust. Religioonist saab meie elu hädavajalik organ, mis täidab funktsiooni, mida inimloomuse ükski teine osa ei suuda nii edukalt täita. (lk 65)
- Tegelikult on metafüüsika ning religiooni valdkonnas artikuleeritud põhjendused meie jaoks veenvad vaid siis, kui meie artikuleerimata reaalsustunne juba eelnevalt seda järeldust pooldab. Siis käivad meie intuitsioon ja mõistus tõesti käsikäes ning sellest võivad kasvada suured süsteemid nagu budism või katoliiklik filosoofia. Tõe tegeliku aluse moodustab alati meie impulsiivne usk, meie artikuleeritud filosoofia on vaid selle formuleeringutest koosnev uhkeldav rüü. Vahetu tõsikindlus peitub meie hinge sügavuses, argumendid on vaid selle väljanäitus. Instinkt juhib, mõistus vaid järgneb. (lk 86)
- Filosoofia stiihiaks on sõnad, kuid tõde ja faktid tulevad meie ellu viisil, mis ei ole sõnades väljendatav. Elavas kogemuses on alati midagi tabamatut, mida refleksioongi ei suuda kinni püüda. Keegi ei tea seda paremini kui filosoof. Just tema annab oma kontseptuaalsest relvast uute sõnade kogupaugu, sest selline on tema amet, kuid sisimas teab ta ometi, kui õõnsalt ja kohatult see kõik kõlab. Tema formuleeringud on kui stereoskoopilised või kinetoskoopilised pildid, vaadatuna ilma aparaadita: neil puudub sügavus, liikumine, elu. Eriti religioosses elus ei asenda formuleeringud kunagi isiklikku kogemust. (lk 465)
- William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013
- Kui hakkasin keskenduma selle raamatu aluseks olevale hüpoteesile, polnud ma rabatud ja võlutud mitte üksnes meie praegusest teadmiste hulgast oma keskkonna - kohaliku, Päikesesüsteemi, galaktilise ja universumi - kohta, vaid ka sellest, kui palju me loodame oma juhuslikult tillukeselt maapealselt mättalt vaadates lõpuks teada saada. Mind üllatasid ka arvukad seosed nähtuste vahel, mis inimeste olemasolu üldse võimalikuks teevad. Et asi oleks selge, siis minu vaatepunkt pole religioosne. Ma ei tunne vajadust leida eesmärki ega tähendust. Ometi ei saa ma midagi parata, kui hoomates universumi tohutut suurust, meie minevikku ja seda, kuidas kõik kokku klapib, tekivad minus tunded, mida me nimetame religioosseteks. Igapäevaelu tobedustega tegeldes annab see teatud perspektiivi. (lk 9)
- Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017